Uue-Põltsamaa mõis

Uue-Põltsamaa (Neu-Oberpahlen) mõis eraldus iseseisvana Põltsamaa lossi mõisast, Schloss Oberpahlenist, (arhiivides nime all Vana-Põltsamaa mõis), 1750. aastal. Mõis paikneb Põltsamaa jõe vasakkaldal ning tema piiridesse (ca 400 m häärberist) jääb ka Põltsamaa keskaegse kiriku ja kalmistu koht – Kirikumägi. Kirik oli tõenäoliselt ehitatud 13. saj. lõpul ning hävis 1600. a Poola-Rootsi vahelistes võitlustes. Arheoloogid oletavad, et ka keskaegne alevik on olnud praeguse mõisasüdame kohal, sh. praeguse PÜG Veski tänava õppehoone kohal.

1720. a annetas Peeter I kogu Põltsamaa kihelkonna ning Võisiku ja Soosaare mõisa – maad Adaverest ja Eistverest kuni Võrtsjärveni – oma kolleegiuminõunikule (Collegiumsrath) Heinrich Claus von Fickile. Härra Fick tahtis rajada Põltsamaale eduka majandusega õitsva näidisasula, millest oleks õppida ja eeskuju võtta kogu Vene riigil. Peetrijärgsete paleepöörete tuuled viisid ta kahjuks mitmeks aastaks Siberisse ja nii said Põltsamaad päriselt arendama hakata alles tema väimehed.

Põltsamaa õitseaja peakangelaseks on kahtlemata alates 1750. aastast lossi omanikuks olnud Woldemar Johann von Lauw, kuid õitseng sündis siiski kahe kälimehe koostöös ja konkurentsis: oma roll on ka Uue-Põltsamaa mõisa omanikul Jakob Heinrich von Lilienfeldil (1716-1785), H. Ficki tütre Christina abikaasal.

Andja mõisas sündinud vennad Carl Gustav ja Jakob Heinrich von Lilienfeld tegid karjääri Anna Ivanovna ja Anna Leopoldovna (Anna von Braunschweig) õukonnas, kuid langesid ebasoosingusse keisrinna Eliisabeti (Jelizaveta Petrovna) ees. Katariina II õukonnas sai J. H. von Lilienfeldist salajane saatkonnanõunik (Geheimer Legationsrsath). Äia testamendi järgi omandas ta 1750. a Uue-Põltsamaa ja Kaavere mõisa ning veetis pea kogu ülejäänud elu siin. Ta osales Põltsamaa industrialiseerimises ja asustamises lõppkokkuvõttes isegi edukamalt kui kälimees Lauw.

Põltsamaa pikaaegne pastor August Wilhelm Hupel (Põltsamaal 1764-1804) on kirjutanud: Jõe teisel kaldal lossi vastas asub Uue-Põltsamaa mõis, mille nüüdne omanik, hr. salajane saatkonnanõunik von Lilienfeld kivihoonetega väga toredasti välja on ehitanud. Uue-Põltsamaa härrastemaja on ühekorruseline, barokselt nõgusa poolkelpkatuse ja tihedalt pilastritega liigendatud fassaadidega ehitis. Saal on kaunistatud 18. sajandile iseloomulikult – puitraamistuses tahvlite, peenelõikelise hammaskarniisi, kanneleeritud friisiga. Saali nurkadesse on paigutatud valgetest kahlitest ampiirstiilis ahjud, ahje kaunistasid ka valged ehisvaasid. Akende vahel olid suured, akendega ühekõrgused peeglid, mis on lõhutud alles viimastel aastatel. Sama on tehtud ahjudega.

W. Stavenhagen kirjeldab kogumikus “Album Baltischen Ansichten” Uue-Põltsamaad: Ilusad aiad, alleed ja saar jõe keskel muutsid kogu selle paikkonna ööbikute eluasemeks. Missuguseid varjulisi radu, pärnade sõõre, meeldivaid puhkekohti, orvasid, haljaid lehtlaid, läbipaistmatuid tihnikuid ja muid huvitavusi see pakkus! Kõikjal lõikus läiklevaid ojasid ja tiike sesse maastikku, mis oli tervikuks ühendatud kaarsildade abil. Praegu on kogu haljastusest säilinud vaid prantsuse stiilis pargi regulaarne teedevõrgustik. Peaallee lõpus asub väike kõrgendik – Murelimägi, kus oli varem kasvuhoone.

Ka Uue-Põltsamaa mõisas tekkis käsitööliste asula, asus tärklise- ja puudrivabrik. Piirkonnast, aga isegi Tallinnast, ostetud nisust valmistasid mõned pärisorjad kaupa, mis leidis ostjaid isegi Peterburis. Aastatulu oli mõnisada rubla. Vabrik asutati 1770. a, selles valmistati nii odavat valget juuksepuudrit kui ka kallist värvilist näopuudrit, nisu hangiti eelkõige Kuusiku mõisast, mis kuulus ka Lilienfeldile ja kus oli ka 1780 alates maa uusehitiste jaoks vasknaelu valmistanud vasevalamiskoda. Üleminek Torma pastori Georg Eisen von Schwarzenbergi leiutatud tehnoloogia järgi toodetud kartulitärklise kasutamisele nisujahu asemel odavdas puudrit ning andis seega omanikule enam kasumit. Võistluses oma sugulase von Lauw`ga oli Lilienfeld loonud nii selle vabriku sisustamise kui ka elumajade ehitamise teel nn. Uue-Põltsamaa käsitööliste asula. Siia asusid elama saksa käsitöölised. Seega oli Põltsamaa asulas nüüd kuni 500 elanikku, suuremalt jaolt sakslased.

Uue-Põltsamaa mõisa hoonestusest ja haljastusest, tõsi küll, alles 1877. a, annab hea ülevaate Ajalooarhiivis olev mõisa kaart – toona kuulus mõisa majapidamisse kaks veskit ja kaks saeveskit, rehi, ringlaut lehmade jaoks, härjatall, hobusetall, viinavabrik, õllekoda, trahter, kaks kasvuhoonet, sepikoda, hulk aitasid ja keldreid. Häärberi juures olid ka valitseja ja järelvaataja ning töötajate elamud.

J. H. von Lilienfeld sai hästi hakkama oma mõisaga, kuid oli ka filosoof ja kirjamees: tema satiirilised näidendid ja filosoofilised traktaadid avaldati Saksamaal uuesti 1997. a. Oma teostes on Lilienfeld arutlenud Euroopa riikide ühinemise teemal, ühinemise õilsamaiks eesmärgiks oli soov edaspidi sõdu vältida – kõik riigid alluksid ühise kohtu otsustele. Oma näidendis “Uus-aasta soov” (Der Neujahrs-Wunsch) esitab Lilienfeld kurbnaljaka pildi Liivimaa mõisnike elust – iseenesest head inimesed kulutavad oma elu pisiasjadele ja tülitsevad naabritega, aga elada võiks hoopis paremini. Selles näidendis väljendub ilmselt Uue-Põltsamaa mõisa igapäeva-elu kogemus – Ajalooarhiivis on hulk kohtudokumente naabrite-kälimeeste Lauw ja Lilienfeldi tülide kohta.

1787. a andis J. H. von Lilienfeldi lesk Christina, sünd. von Fick, Uue-Põltsamaa mõisa koos Kaavere ja Vaida (Kawershof, Wait) mõisaga üle oma pojale, kuninglikule preisi kammerhärrale Carl Magnus von Lilienfeldile tingimusega mõisu oma kahe õega (Aurora Marie von Rönne ja Christina Jacobine von Sivers) jagada. Carl Magnuselt ja tema abikaasalt, sünd. von Krüdener, pärisid mõisa 1863. a nende lapsed maanõunik ja rüütel Carl ning Charlotte von Lilienfeld. 1875 omandas mõisa Carli poeg Eduard von Lilienfeld. Uue-Põltsamaa mõis oli Lilienfeldide perekonna valduses kuni 1920. a maareformini. Viimased härrad Lilienfeldid – Friedrich ja Hermann (Friedrich oli vallaline ja põhiline mõisa valitseja), kasvatasid muuhulgas viinamarju. 1920 sai võimaluse häärberit kasutada Põltsamaa Reaalgümnaasium ja, hiljem keskkoolina, tegutses seal kuni uue koolimaja valmimiseni 1967. a. Seejärel jäi hoone veel kooli kasutusse, põhiliselt laohoonena, kuni võõrandamiseni 2004. a märtsis. Friedrich Lilienfeld elas alates 1920. a oma üürimajas Veski tn. alguses, praeguse kohviku “Rivaal” vastas; kui majja kolis linnavalitsus, jäi härrale vaid väike korter. Nagu endise lossiomaniku vürst Nikolai Gagarini pärijad, nii nõudis ka hr. Lilienfeld oma varasid Eesti riigilt tagasi, lõplik otsus väikese kahjutasu määramiseks tehti 1931. a. Fr. Lilieneld asus lõplikult Saksamaale 1939. a.