RINGI ÜMBER PÕLTSAMAA

Põltsamaa piirkond (sulgudes kaugus eelmisest objektist)

Adavere tuulik

Vanas tuulikus on juba palju aastaid populaarne restoran. Parklas on Jõgeva maakonna kaart, mille ees võimalik marsruut läbi arutada.

Adavere mõisahoone (2 km)

Mõis on kuulunud Põltsamaa lossile, Vietinghoffidele, Stackelbergidele ja Wahlidele. Peahoone on ehitatud 1892-93. Mõlemal pool Tallinn-Tartu maanteed laiub mõisa park. Mõisahoonet kasutas 1920-28 metskond, pärast seda on majas olnud kool. Põhjalik renoveerimine viidi läbi 2000-2001. Adavere on juba palju aastaid kuulus suurepärases korras põldude poolest, tuntud on ka lihatööstus.

Mandri-Eesti keskpunkt (1 km)

Vasakule poole teed jääb metsane küngas, mille tipus laiutav rändrahn tähistab Mandri-Eesti keskpunkti. Veidi kaugemal on iidne ohvrikivi. Sõidame tagasi Adaverre ja paremale kruusateed mööda Pajusisse.

Pajusi mõis ja park (3 km)

Ületanud Põltsmaa jõe (silla kandevõime 15 t) jõuame Pajusi mõisa pargi serva. Silla kummaski otsas olid 1930. aastateni veskid, piiritusevabriku hoone on jõe ääres alles. 1944. a. õhku lastud sild taastati sõidusillana alles 1990-ndatel. Mõis on asutatud 17. sajandil, 1721. a. annetas Peeter I selle Põltsamaa lossi valduste hulgas Heinrich Fickile. Wahlide perele kuulunud mõisa peahoones, millest kahjuks küll üks tiib lammutatud, on valla kultuurikeskus. Alles on mitmed uhked kõrvalhooned. Tänapäeval korraldatakse siin Pajusi valla vabaõhuüritusi. Sõidame asfaltteed mööda edasi vasakule.

Wahlide kabel (2 km)

Von Wahli perekonnale kuulusid siitkandi mõisad: Pajusi, Tapiku, Lustivere ja Adavere. Maantee ääres künkal on Wahli perekonna matmispaik ja kabel. 2004. a. leidis kalmistu tunnustamist heakorrakonkursil “Kaunis kodu”.

Pisisaare (1 km)

Pisisaarde ehitati Pajusi kolhoosi korterelamud. Pargis Pisisaare 6-klassiline kool, maja vanimad osad on aastast 1873. Vasakpoolne tee viib Arisverre, parempoolne Kalanasse.

Kütimäe (10 km)

Kütimäe külas paikneb Rutikvere mõisa omanike Pistohlkorside perekonna kalmistu.

Arisvere (4 km)

Hõredad hajakülad, külade ja jõe vahele jääb soine metsa-ala paljude soosaartega. Keerame vasakule Rutikverre. (Parempoolne tee viib Tapikule, kus võimalik omakorda valida Jõeküla, Jõgeva ja Lahavere suuna vahel. Tapiku mõisahoonet kasutati koolimajana, hiljuti on see saanud uue omaniku.)

Rutikvere (5 km)

Teest vasakul paikneb Rutikvere kalakasvatus, kus võimalik forelliga maiustada, üle jõe paistavad 1616. a. rootsi sõjaväe tarbeks ehitatud veski varemed. Tee üle jõe viib Järvamaale Päinurme. Sõidame tagasi Kütimäele ja hoiame vasakule, Kalana teele.

Kalana (15 km)

Keerame paremale, külasse sisse. Kalanas töötab Pajusi vallavalitsus. Teisel pool küla keerame paremale, teest vasakul paikneb “kalana marmori” karjäär. Kalana ümbruses leidub peenekristallilist paekivi, mida kaevandati juba 18. sajandil.

Teest paremale jääb Otissaare linnamägi. Muinaseestlaste linnus võis hävida 1212. a. ristisõdijate talvise sõjakäigu ajal, linnamägi kuulub 1940. a. Krulli tehases valmistatud malmplaadiga tähistatute hulka.

Sõidame tagasi Kalana külla ja otse edasi Lahavere poole. Paremale jääb Mõrtsi küla, kust pärineb tuntud bibliofiil ja 9 aastat end nõukogude võimu eest varjanud Jaan Roos.

Lahavere (10 km)

Lahaveres jätkab oma isa tööd endises Põdra sovhoosi aiandis Tiit Puur. Paar kilomeetrit edasi on teest vasakul Lahavere järv. Paarisaja aasta eest otsustanud talumehed järve puhastada, kuid vesi läinud ära. Järv taastus, kui neeluauk põhjas kinni topiti. Kahjuks otsustati paarikümne aasta eest taas järve puhastada, aga auku pole seni kinni topitud…

Aidu (5 km)

Aidu külas toimusid 1918-1919. aastate vahetusel Vabadussõja olulised murdelahingud. Kohale, kust kaugemale enam punaste jalg ei astunud, on püstitatud Võidualtar. 1914. a. ehitatud piimaühistu meierei on saanud uue omaniku, kunagisest kõrtsist ümber ehitatud rahvamajast jättis uus omanik 2008. a suvel järele vaid mantelkorstna. Endine külatänav on ühtlasi Putkjõe säng. Karstinähtuse tõttu voolab jõgi enamasti maa sees läbi küla. Allika talu lähedalt algab Aidu looduskaitseala – kaitstakse must-toonekure, metsise, kassikaku jt elupaiku. Sõidame Põltsamaa poole.

Kaavere (6 km)

Lintsi talu õuel teest paremal on kivikalme “rootsi kindrali haud”. Kaavere mõisa teest vasakul müüs Lilienfeld 1824. a. Samson-Himmelstjerna perekonnale.

Sulustvere (3 km)

Sulustverest oli pärit ooperilaulja Ott Raukas. Jõgeva ja Põltsamaa vahel (30 km) on olnud 10 kõrtsi, siin seisab üks neist; keerame Lustivere poole.

Lustivere (3 km)

Vasakule jääb mõisapark, mille lossiesine osa hävis mõne aasta eest tormis. Mõisa on nimetatud 1552. a., pärast Põhjasõda kuulus see Põltsamaa lossi juurde, 1725. a. alates Wolffi suguvõsale ning lõpuks Wahli perekonnale. Neogooti stiilis loss on ehitatud R. Guleke projekti järgi 1871.-81. a. Mõisate võõrandamise järel sai Lustivere lossist lastesanatoorium, hiljem haigla ja hooldekodu. Lossis leidub K. Pätsi kingitud mööblit.

Lossi juurest edasi sõites ületame Suudari oja, kahekordne puumaja vasakul oli mõisa vanaproua jaoks ehitatud, hiljem oli selles kool. Kohe selle maja taga on kunstsepp Jaak Krivini sepikoda – astuge sisse, president ka käis ja tagus naela.

Tagasi läbi küla Põltsamaa poole. Tallinn-Tartu maanteel keerame korraks Tartu poole ning kohe paremale Võhmanõmme külla.

Võhmanõmme (6 km)

Võhmanõmme külas on kiviktaimla ja mälestuskiviga tähistatud K. A. Hermanni sünnikoht.

Vana-Tartu maanteel pöörame paremale. Sõidame kesklinnas üle silla ja pöörame vasakule.

Lossi tänav (1 km)

Paremal väärivad vaatamist Leihbergi kaubamaja, mille 2. korrusel on muusikakool; endine pangamaja, milles nüüd on linnavalitsus; endine saksa klubi. Vasakul üle jõe seisab endine kihelkonnakoolimaja, kus õmmeldi esimene sinimustvalge lipp; paremal seisab 1895. a. valminud imposantne õigeusu kirik, veidi edasi paremal samuti 19. saj. lõpul ehitatud kaunis maakivihoone – endine õigeusu kihelkonnakool, kus 1928. a. alates on haigla, praegu perearstikeskus. Vasakul linna servas on varemetes eksporttapamaja – funktsionalistliku arhitektuuri näide.

Kaarlimõis (2 km)

Küla keskel vasakul on uhke vana puusammastega maja – selles avati 1888. a. Eesti Aleksandri Kõrgem Linnakool. Paremalpool praegune Põltsamaa Kodu- ja Põllutöökool, mis valmistab ette ehitajaid, autoremontijaid, kokki, kelnereid, müüjaid ja sotsiaaltöötajaid. Edasi sõites jõuame Kamari paisjärve äärde, veel kaugemal on Umbusi küla. Sõidame tagasi linna. Linna piiril pöörame vasakule Pikale tänavale.

Pikk tänav (1 km)

Siin pidanuksid 1930-ndate plaani kohaselt hoopis rongid sõitma. See on silmapaistvalt pikk, lai ja sirge tänav meie linnas. Paremal käel näeme vanemat suuremat puumaja – see ehitati raudteejaama hotelliks. Vasakul tänava lõpus on saksa surnuaed, kuhu maeti viimati 1939. aastal, seetõttu näeb see nüüd rohkem pargi moodi välja. Eesnurgas kõrgub ümarakujuline von Wahli perekonna kabel.

Kuningamägi (2 km)

Madalas kohas vahetult enne Kuningamäge on Saare kanal – Põltsamaa jõe teise haru asukoht. Jõgi harunes praeguse Tallinn-Tartu maantee silla lähedal ja ühines uuesti Külmojal. Kuningamägi on saanud nime Liivimaa kuninga Magnuse järgi, kelle sõjasalgad olid siin laagris, kuningriik kestis vaid 1570-1578. Nõukogude ajal oli siin künkal lennuväli, nüüd on tankla ja kardirada. Paremal, paarsada meetrit teest, on mälestuskivi 1766. a. asutatud trükikojale, kus trükiti esimene eestikeelne ajakiri “Lühhike öppetus…”. Pöörame vasakule Kolga-Jaani teele.

Võisiku (4 km)

Võisiku mõis oli osa Põltsamaa lossi valdustest, 1750. a. sai selle endale H. v. Ficki vanim tütar Sophie Elisabeth, kelle tütre Helene isa oli perekonna pärimuse kohaselt Peeter I. 18.-19. sajandil üks suuremaid Liivimaa mõisu ulatus Põltsamaa külje alt Võrtsjärveni. Hooneid, millest mõningaid näeme praegugi, oli keskuses 52, abimõisates ja peeglivabrikus veel 67. Võisiku mõisnikust Timotheus Eberhard von Bockist, kes koostas keiser Aleksander I-le Venemaa esimese konstitutsiooniprojekti ning saadeti selle eest 9 aastaks Schlüsselburgi kindlusse, räägib Jaan Krossi romaan “Keisri hull”. 1925. a. alates on Võisikul hoitud vaimupuudega inimesi. Keerame vasakule Kolga-Jaani teele ning kohe paremale paisjärve äärde ning veelkord vasemale Kundrussaare poole. Pika sirge tee lõpus paistavad kalmistu väravad.

Kundrussaare (1 km)

Kundrussaare kalmistule on maetud T. E. v. Bock ja tema eestlannast abikaasa Ewa Katharina. Legendi järgi olla siia maetud ka reeturist kindral Patkul, kelle rist häbi pärast värisenud. Kalmistul on omapärane kabel. Kalmistu väravast paistab otse üle paisjärve mõisahoone. Tagasiteel pöörame vasakule ja jõuame Esku külla. Sealt keerame tagasi Põltsamaa poole.

Esku (2 km)

Eskusse ehitati korterelamud, kui külast sai V. I. Lenini nimelise kolhoosi keskus. Ehitati veel kauplus-söökla, teraviljahoidla, töökoda, suurfarm. Külas asub lasteaed-algkool. Praegu annab rahvale tööd piimakarjakasvatusega tegelev Õnne talu.

Riivli (1 km)

Riivli metsas hukati ja maeti fa?istliku okupatsiooni ajal inimesi, nõukogude ajal rajati sinna mälestusmärk.

Kuningamäe (2 km)

Paremal ees on näha, et Kuningamäge kasvatatakse kõrgemaks: Põltsamaa vallal on plaanis kujundada koht spordikompleksiks, praegu on olemas saepurukattega jooksurajad, talvel suusarajad. Tee ääres uuem ja kaugemal vanem, paiknevad õigeusu kalmistud. Paremal näeme ka uhiuut AS Viraito juustupiima tootmise lauta.

Vallamaja (1 km)

Tagasi linnas, näeme vasemal vallamaja, see on 1932. a. ehitatud ja olnud esimene keskküttega maja linnas. Sõidame läbi linna, bussijaama juures keerame Jõgeva maanteele.

Jõgeva maantee (1 km)

Uue-Põltsamaa mõisnik Lilienfeld annetas kalmistu jaoks maad praeguse Jõgeva maantee äärde. Tema oma perekonna matmispaik ja kabel on näha vasakul pool teed, kuid hauatähised pole säilinud.

Sõpruse park (1 km)

Teest vasakul linnapiiril on Ants Paju ja “Hekto” klubi rajatud park, mille eesmärgiks oli ühendada eestlasi üle maailma – neid, kes viidi Siberisse, ja neid, kes põgenesid läände. Siia on puid istutanud mitmed presidendid, nõukogude kosmonaut, näitlejad, sportlased jne. 2004. a. suvel toimus rahvusvaheline graniitskulptuurifestival, mille käigus valminud taiesed on siin pargis. Edasi sõidame Tartu poole.

Puurmani (20 km)

Puurmani alevik on praegu samanimelise valla keskus. Pedja jõe paremkaldal püüab pilku 1870. a. ehitatud loss. Suurejooneline historitsistlik valge hoone, mis kuulus krahv Mannteuffelile, asub kaunis pargis. Häärber oli Põllutööministeeriumi käes kuni 1923, hiljem on siin olnud kool. Rootsiajal varustas mõis Tartu linna lubjaga.

Kursi (6 km)

Kursi on vana kihelkonnakeskus, Kursi (Talkhof) ordulinnust on nimetatud 1343. a., kuid praegu pole linnuse asukohtki enam kindlalt teada (?) EELK Kursi Maarja-Eliisabeti kirik oli algselt ehitatud 1648. a., 1871.-72. a. on hoone pseudogooti stiilis ümber ehitatud. 1817. a. ehitatud pastoraadi majas on muuseum. Vabadussõjas langenute mälestussammas avati 1926. a. ning taasavati 1992. a.

Jõune (15 km)

Härjanurme mõis kuulus enamjagu aega Puurmani lossi juurde. Praegu on atraktiivseimaks ettevõtteks Pedja ääres Jõune külas asuv kalatalu, kus lisaks forelligrillimisele kasvatatakse Eesti veekogude jaoks ette jõevähke ja mitut liiki kalu.

Painkülast (7 km)

edasi Tartu või Vooremaa poole…

Kokku 144 km

Uue-Põltsamaa mõis

Uue-Põltsamaa (Neu-Oberpahlen) mõis eraldus iseseisvana Põltsamaa lossi mõisast, Schloss Oberpahlenist, (arhiivides nime all Vana-Põltsamaa mõis), 1750. aastal. Mõis paikneb Põltsamaa jõe vasakkaldal ning tema piiridesse (ca 400 m häärberist) jääb ka Põltsamaa keskaegse kiriku ja kalmistu koht – Kirikumägi. Kirik oli tõenäoliselt ehitatud 13. saj. lõpul ning hävis 1600. a Poola-Rootsi vahelistes võitlustes. Arheoloogid oletavad, et ka keskaegne alevik on olnud praeguse mõisasüdame kohal, sh. praeguse PÜG Veski tänava õppehoone kohal.

1720. a annetas Peeter I kogu Põltsamaa kihelkonna ning Võisiku ja Soosaare mõisa – maad Adaverest ja Eistverest kuni Võrtsjärveni – oma kolleegiuminõunikule (Collegiumsrath) Heinrich Claus von Fickile. Härra Fick tahtis rajada Põltsamaale eduka majandusega õitsva näidisasula, millest oleks õppida ja eeskuju võtta kogu Vene riigil. Peetrijärgsete paleepöörete tuuled viisid ta kahjuks mitmeks aastaks Siberisse ja nii said Põltsamaad päriselt arendama hakata alles tema väimehed.

Põltsamaa õitseaja peakangelaseks on kahtlemata alates 1750. aastast lossi omanikuks olnud Woldemar Johann von Lauw, kuid õitseng sündis siiski kahe kälimehe koostöös ja konkurentsis: oma roll on ka Uue-Põltsamaa mõisa omanikul Jakob Heinrich von Lilienfeldil (1716-1785), H. Ficki tütre Christina abikaasal.

Andja mõisas sündinud vennad Carl Gustav ja Jakob Heinrich von Lilienfeld tegid karjääri Anna Ivanovna ja Anna Leopoldovna (Anna von Braunschweig) õukonnas, kuid langesid ebasoosingusse keisrinna Eliisabeti (Jelizaveta Petrovna) ees. Katariina II õukonnas sai J. H. von Lilienfeldist salajane saatkonnanõunik (Geheimer Legationsrsath). Äia testamendi järgi omandas ta 1750. a Uue-Põltsamaa ja Kaavere mõisa ning veetis pea kogu ülejäänud elu siin. Ta osales Põltsamaa industrialiseerimises ja asustamises lõppkokkuvõttes isegi edukamalt kui kälimees Lauw.

Põltsamaa pikaaegne pastor August Wilhelm Hupel (Põltsamaal 1764-1804) on kirjutanud: Jõe teisel kaldal lossi vastas asub Uue-Põltsamaa mõis, mille nüüdne omanik, hr. salajane saatkonnanõunik von Lilienfeld kivihoonetega väga toredasti välja on ehitanud. Uue-Põltsamaa härrastemaja on ühekorruseline, barokselt nõgusa poolkelpkatuse ja tihedalt pilastritega liigendatud fassaadidega ehitis. Saal on kaunistatud 18. sajandile iseloomulikult – puitraamistuses tahvlite, peenelõikelise hammaskarniisi, kanneleeritud friisiga. Saali nurkadesse on paigutatud valgetest kahlitest ampiirstiilis ahjud, ahje kaunistasid ka valged ehisvaasid. Akende vahel olid suured, akendega ühekõrgused peeglid, mis on lõhutud alles viimastel aastatel. Sama on tehtud ahjudega.

W. Stavenhagen kirjeldab kogumikus “Album Baltischen Ansichten” Uue-Põltsamaad: Ilusad aiad, alleed ja saar jõe keskel muutsid kogu selle paikkonna ööbikute eluasemeks. Missuguseid varjulisi radu, pärnade sõõre, meeldivaid puhkekohti, orvasid, haljaid lehtlaid, läbipaistmatuid tihnikuid ja muid huvitavusi see pakkus! Kõikjal lõikus läiklevaid ojasid ja tiike sesse maastikku, mis oli tervikuks ühendatud kaarsildade abil. Praegu on kogu haljastusest säilinud vaid prantsuse stiilis pargi regulaarne teedevõrgustik. Peaallee lõpus asub väike kõrgendik – Murelimägi, kus oli varem kasvuhoone.

Ka Uue-Põltsamaa mõisas tekkis käsitööliste asula, asus tärklise- ja puudrivabrik. Piirkonnast, aga isegi Tallinnast, ostetud nisust valmistasid mõned pärisorjad kaupa, mis leidis ostjaid isegi Peterburis. Aastatulu oli mõnisada rubla. Vabrik asutati 1770. a, selles valmistati nii odavat valget juuksepuudrit kui ka kallist värvilist näopuudrit, nisu hangiti eelkõige Kuusiku mõisast, mis kuulus ka Lilienfeldile ja kus oli ka 1780 alates maa uusehitiste jaoks vasknaelu valmistanud vasevalamiskoda. Üleminek Torma pastori Georg Eisen von Schwarzenbergi leiutatud tehnoloogia järgi toodetud kartulitärklise kasutamisele nisujahu asemel odavdas puudrit ning andis seega omanikule enam kasumit. Võistluses oma sugulase von Lauw`ga oli Lilienfeld loonud nii selle vabriku sisustamise kui ka elumajade ehitamise teel nn. Uue-Põltsamaa käsitööliste asula. Siia asusid elama saksa käsitöölised. Seega oli Põltsamaa asulas nüüd kuni 500 elanikku, suuremalt jaolt sakslased.

Uue-Põltsamaa mõisa hoonestusest ja haljastusest, tõsi küll, alles 1877. a, annab hea ülevaate Ajalooarhiivis olev mõisa kaart – toona kuulus mõisa majapidamisse kaks veskit ja kaks saeveskit, rehi, ringlaut lehmade jaoks, härjatall, hobusetall, viinavabrik, õllekoda, trahter, kaks kasvuhoonet, sepikoda, hulk aitasid ja keldreid. Häärberi juures olid ka valitseja ja järelvaataja ning töötajate elamud.

J. H. von Lilienfeld sai hästi hakkama oma mõisaga, kuid oli ka filosoof ja kirjamees: tema satiirilised näidendid ja filosoofilised traktaadid avaldati Saksamaal uuesti 1997. a. Oma teostes on Lilienfeld arutlenud Euroopa riikide ühinemise teemal, ühinemise õilsamaiks eesmärgiks oli soov edaspidi sõdu vältida – kõik riigid alluksid ühise kohtu otsustele. Oma näidendis “Uus-aasta soov” (Der Neujahrs-Wunsch) esitab Lilienfeld kurbnaljaka pildi Liivimaa mõisnike elust – iseenesest head inimesed kulutavad oma elu pisiasjadele ja tülitsevad naabritega, aga elada võiks hoopis paremini. Selles näidendis väljendub ilmselt Uue-Põltsamaa mõisa igapäeva-elu kogemus – Ajalooarhiivis on hulk kohtudokumente naabrite-kälimeeste Lauw ja Lilienfeldi tülide kohta.

1787. a andis J. H. von Lilienfeldi lesk Christina, sünd. von Fick, Uue-Põltsamaa mõisa koos Kaavere ja Vaida (Kawershof, Wait) mõisaga üle oma pojale, kuninglikule preisi kammerhärrale Carl Magnus von Lilienfeldile tingimusega mõisu oma kahe õega (Aurora Marie von Rönne ja Christina Jacobine von Sivers) jagada. Carl Magnuselt ja tema abikaasalt, sünd. von Krüdener, pärisid mõisa 1863. a nende lapsed maanõunik ja rüütel Carl ning Charlotte von Lilienfeld. 1875 omandas mõisa Carli poeg Eduard von Lilienfeld. Uue-Põltsamaa mõis oli Lilienfeldide perekonna valduses kuni 1920. a maareformini. Viimased härrad Lilienfeldid – Friedrich ja Hermann (Friedrich oli vallaline ja põhiline mõisa valitseja), kasvatasid muuhulgas viinamarju. 1920 sai võimaluse häärberit kasutada Põltsamaa Reaalgümnaasium ja, hiljem keskkoolina, tegutses seal kuni uue koolimaja valmimiseni 1967. a. Seejärel jäi hoone veel kooli kasutusse, põhiliselt laohoonena, kuni võõrandamiseni 2004. a märtsis. Friedrich Lilienfeld elas alates 1920. a oma üürimajas Veski tn. alguses, praeguse kohviku “Rivaal” vastas; kui majja kolis linnavalitsus, jäi härrale vaid väike korter. Nagu endise lossiomaniku vürst Nikolai Gagarini pärijad, nii nõudis ka hr. Lilienfeld oma varasid Eesti riigilt tagasi, lõplik otsus väikese kahjutasu määramiseks tehti 1931. a. Fr. Lilieneld asus lõplikult Saksamaale 1939. a.