Põltsamaa pargid

Parkide rohkust Põltsamaal linna pindalaga võrreldes võiks Põltsamaad, lisaks kuninga-, veini-, rooside ja sildade linnale veel parkide linnaks nimetada.

2006. aastal täpsustati parkide välispiire ja nimetusi, mõned rohealad liideti ja endise seitsme asemel on nüüd linnas neli parki: Vana-Põltsamaa mõisa, Uue-Põltsamaa mõisa, Kördiööbiku ja Sõpruse park (Vv 05.10.2006 määrus nr 212). Kõik Põltsamaa pargid on kaitse all, neis kehtib “Kaitsealuste parkide, arboreetumite ja puistute kaitse-eeskiri” kõigi sätestatud erisustega. Jõgevamaa rohevõrgustikus on Põltsamaa linn kogu ulatuses, ka linnakarjamaa puisniit, määratud maakondliku tähtsusega väärtuslikuks maastikuks. Vanast lummavast Põltsamaa pargimaastikust ei ole küll säilinud eriti jooniseid ega fotosid (olemasolevad Põltsamaa muuseumis), mõningad kaasaegsete kirjeldused aga siiski (Eesti pargid I, lk 57 parem veerg).

Vana-Põltsamaa mõisa park

asub põhiosas lossivaremetest üle Viljandi maantee kagus. Praegu annab pargi endisest planeeringust aimu ainult kohati säilinud pargimüür ja kagusse suunduv puiestee (kesktelg), mis jätkub kasealleena Kamari suunas. Alleed kutsutakse viimase lossiomaniku järgi vürst Gagarini puiesteeks. Sedakaudu oli vürst armastanud välja sõita oma valdusi kaema. Endisest ajast on pargis alles ka põhjaveetoiteline tiik, mille keskel olevale saarekesele viib Tiigisild. Esimestel plaanidel pole tiiki märgitud, kuid 1857. a mõisa üldplaanil on tiik saarekesega juba olemas. Park laiub maa-alal, kus 17.-18. sajandi vahetusel asusid rohkem kui kaksümmend mõisale kuulunud ehitist, sealhulgas rõhtpalkidest ühekorruseline härrastemaja. 1682. aasta revisjoni protokollides nimetatakse ka veel eriotstarbelisi aedu: kolme köögivilja- ja ühte tapuaeda. (J. Maiste. Eesti mõisad. Lk 45-46). Mõisapargi rajas 18. sajandi teisel poolel lossi omanik Woldemar Johann von Lauw. Olles 1750. aastal pärinud Vana-Põltsamaa mõisa abiellumise teel endise lossiomaniku tütre Aurora von Fickiga, asus von Lauw lossi ümber ehitama uhkeks rokokoo-stiilis paleeks. Loomulikult pidi kuuluma lossiansambli juurde ka park. Oletuslikult võidi pargiga alustada isegi eelmise omaniku ajal. Nimelt valmis 1745. aastal Heinrich von Ficki poolt Peterburist kutsutud aiakunstniku juhtimisel kaunis prantsuse stiilis park Adavere mõisasse, mis oli tema teise tütre valduses. Küllap kasutati kohalesaabunud aiaarhitekti abi teisteski riiginõuniku mõisates. (Eesti pargid I, lk 296).

Ei loss (endine konvendihoone) ega ka rajatav park võimaldanud loodusliku situatsiooni tõttu (jõgi, vallikraav, maantee) ajastule omast regulaarstiilis kujundust. Juba keskajast pärinev teedevõrk ja mõisaansambli kõige üldisem asetus tingisid, et pargist ei kujunenud prantsuse stiilis raamistust lossile, vaid omaette asetsev “rohkete jalutusteedega rohtaed”, mida hakati nimetama lossiproua auks Aurorasaluks. Siiski – ka “rohtaias” valitses korrapärane kujundus – täisnurkselt lõikuvate teedega oli park jagatud ruudukujulisteks puuderühmadeks nagu W. Tuschi jooniselt näha (19. saj. teine veerand).

Ülevaate pargi edaspidisest arengust annavad säilinud mõisasüdame plaanid aastatest 1816, 1857 ja 1876, mil valdus kuulus Gagarinite vürstisuguvõsale (1816. aastast kuni Eesti Vabariigi tekkimiseni). Parki lisandus hulgaliselt uusi puid, teeradu ja rajakesi, muruplatse ning lillepeenraid – kujundus muutus vabamaks. Erinevail aegadel on kutsutud parki küll Linna- küll Lossipargiks.

Praegu on vabakujulise puistuga metsailmelise pargi liigirikkus keskmine. Valdavaks on loodusliku isekülvi teel paljunenud saared, jalakad ja vahtrad. Puuduvad põõsarinne ja pargiaasad. Võõrliikidest on juurde istutatud halle pähklipuid, amuuri korgipuid, pensilvaania saari. Lisaks harilikule pärnale võib pargis kohata suurelehiseid- ja läänepärnasid. Kõrge põõsana kasvab jaapani sirel. Jälgides väljakujunenud liiklussuundi uuendati 2006. aastal pargis KIK-i abiga teekatteid ja puhkekohtasid, lisades pinke ja prügikaste. Kesklinnapoolses servas saab jalgu puhata rohkete roosidega ääristatud puhkekohas. Tähelepanelik vaataja leiab siit ka ühe huvitava puu – hariliku jalaka püramiidvormi. Õigemini on huvitav tema maapinnast mõnekümne sentimeetri kõrgusel hästi jälgitav kabjakujuline pookekoht. Vana-Põltsamaa mõisa pargis asub väärikal kohal juba 1935. aastast monument Karl August Hermannile, Põltsamaa lähistel sündinud, siin elanud ja töötanud Eesti kultuuri-, keele- ja muusikategelasele. Monument rajati vaatega pargi keskel asunud kõlakojale, mis oli valminud juba kümme aastat varem alevivalitsuse tellimusel (avamine 23. juunil 1925) ja oli olnud halli värvi kumera katusega puust ehitis. Pärast sõda kõlakoda lagunes, mingil ajal seisis samal kohal veel suur kiik, hiljem laste liivakast. Kõlakoda asendati viiekümnendatel laululavaga. See jäi peateest paremale, praeguse kurniplatsi kohale. Toimusid rahvarohked laulupeod, mängis orkester, esines isegi tsirkus. Praegu ei ole ühest ega teisest enam jälgegi, küll aga algavad kõik kohalikud laulupeod tulesüütamisega Hermanni mälestussamba juures Vana-Põltsamaa mõisa pargis. Pargi pindala praegu koos lossi, vallikraavi, Pleeksaare ja Saunasaare ning postimaja kõrval asuva väikese haljasalaga on 9,6 ha.

Uue-Põltsamaa mõisa park

asub üle jõe paralleelselt eelkirjeldatuga ja sarnaneb ka saamisloolt. Mõisad lahutati 1750. aastal pärast Heinrich von Ficki surma ja neljas tema viiest tütrest – Christina oma abikaasa Jakob Heinrich von Lilienfeldiga – asus elama jõe vasakkaldale, Uue-Põltsamaa mõisasse. Kohe alustati barokse mõisaansambli ja regulaarpargi rajamist. Kaunidust lisas jõeäärne asukoht, kus reljeef on küll tasane, vaid edelaosa veidi jõe poole kaldu, aga peahoone esine oli päikesele ja ilusale jõevaatele avatud ning vaba kujundusega. Hoone tagumine, regulaarpargi osa, oli orienteeritud hoone keskteljele ning lõppes kirdes avara muruplatsi ja kõrgendikuga selle keskel.

1877. aastast säilinud mõisa kaardil on näha seal asunud triiphoone. Pargi serv oli ääristatud vabakujuliste puudegruppidega ja puistu põhiliseks liigiks on olnud pärn. Vabakujuline on olnud ka pargi põhjaosas asunud tiikide ümbrus. Rajamisest kuni 1919. a võõrandamiseni kuulus Uue-Põltsamaa mõis von Lilienfeldide perekonnale.

Käesoleva ajani on säilinud pargi ajalooline pindala, regulaarteede võrk, osaliselt pärnaalleed puistu külgedel ja üks pargi tiikidest. Puittaimede liigirikkus on väike, võõrliike vaid 11. Valdavalt esinevad erinevas vanuses saared, vahtrad, jalakad, pärnad. Pargi põhjaosast leiab võimsate vanade tammede ja lehistega puudesalu. Eakas tammedering kasvab ka jõe ääres, mõisa endise kuivatihoone kõrval. Jämeduselt on veel silmapaistvad gümnaasiumi poolses pargiservas kasvavad paplid `Rasumowskiana` (Populus rasumowskiana Schroed. ex Dippel), jämedaima puu = 435 cm. Paplid läbisid 2009. aastal noorenduskuuri. (Eesti pargid I).

Piiride korrigeerimisel 2006. aastal liideti mõisapargile, mis siiani oli aastaid kandnud hoopis Keskkoolipargi nime, juurde märgatavalt noorema kooslusega haljasala nn Lillemetsa park. Ühiseks nimeks sai Uue-Põltsamaa mõisa park. Lillemetsaks nimetati juba 1877. aasta kaardil hoonestamata ja puudega kaetud ala mõisa südamest Suure sillani. 1924. aastal avati seal mälestussammas Vabadussõjas langenutele ja ümbrus kujundati Vabaduseplatsiks. Praegu toimib Uue-Põltsamaa mõisapargi Lillemetsa osa korrastatud haljasalana lastemänguväljaku, taasavatud Vabadussõja monumendi ja mälestusmärgiga “Estonia” katastroofis hukkunutele. Erinevatel aegadel on ala täiendatud puude ja põõsaste rühmadega.

You can raise money to visit Poltsamaa by playing casino games at some of the top online casinos. You stand the chance to win tons of cash prizes.

Eraldi tuleb rääkida Uue-Põltsamaa mõisapargi koosseisu kuuluvast erilisest pargi läänenurgas asuvast botaanikaaiast. 1923.(5.) aastal, kui mõisahäärberis töötas juba Põltsamaa Gümnaasium, asus bioloogiaõpetaja Paul Pedoste endise mõisa tarbeaia asemele rajama kollektsioonaeda suunitlusega kasutada seda väliõppeklassina. Tema tööd jätkas õpetaja Malle Talving. Kollektsioonaiad luuakse teatavasti samatüübiliste objektide kogumiseks ja eksponeerimiseks nii kultuuri-, õppe- kui pedagoogilistel eesmärkidel. Õpetaja Pedoste rajatud botaanikaaias oli dekoratiivtaimede ja üldbioloogia ning taimegeograafia osakond. Viimane jaotus omakorda järgmiselt: Euraasia okasmetsade rühm, Euraasia laialeheliste metsade allregioon, Vahemeremaade taimede rühm, Euraasia kõrgmäestike taimede rühm, Mehhiko kuivustaimede rühm, Eesti haruldaste taimede rühm, Kanada okasmetsade taimerühm, Apalatši laialehiste lehtpuumetsade taimerühm ja Kaug-Ida taimede rühm. Iga liigi juurde oli asetatud silt taime eesti ja ladinakeelse nimetusega. Botaanikaaia esialgne planeering on praeguseni hästi säilinud. Samuti on säilinud mitmed haruldased puuliigid nagu kõrgetüveline sarapuu (Corylus colurna), põldvaher (Acer campestre), paberikask (Betula papyrifera), kollane kask (Betula alleghaniensis), jaapani tiib-pähklipuu (Pterocarya rhoifolia), mandžuuria araalia e kuradipuu (Aralia mandshurica), valge mooruspuu (Morus alba), alpi kuslapuu (Lonicera alpigena) jm. Kokku kasvab botaanikaaias ligi 170 nimetust puittaimi. Pargi pindala praegu koos botaanikaaia, Lillemetsa, Naistesaare ja jõeäärse haljasalaga kuni Veski sillani on 8,3 ha.

Kördiööbiku park

– selle vahva nime alla mahuvad Põltsamaa jõe vasakkaldal Suurest sillast allavoolu asuvad endised Pastoraadi ja Kultuurimaja park ning Roosisaar. See on väga eriilmeline roheala: mitmesuguses vanuses üksikpuud ja puudegrupid, kohisev vetetulv Kiisamaurul ja samas lummav vaikelu sammaldunud kividega, valguse ja varju mängud vanal kanalil ja Papiojal ning lõhnapilves kümblev Roosisaar. Mis vaimustav koht aiaarhitektide fantaasiamängude teostamiseks!

Põliste puudega pargi vanim osa, mis ümbritseb Kiriklasaarel asuvat pastoraadihoonet, pärineb tõenäoliselt 19. sajandi teisest poolest ja kandis kaua aega nimetust Pastoraadipark. Seda osa läbib looduslik oja nn Papioja. Nimi tulnud sellest, et kiriklas elanud papid käinud end selles ojas pesemas. Ojale ehitatud saarega tiik ja astmeline vetesüsteem toimivad tänapäevani. Kunagise kihelkonnakooli juurest viib jõeni hariliku pärna allee (Tilia cordata). Huvitav on troopilisi puid meenutav, silmatorkavalt alt laieneva tüvega harilik jalakas (Ulmus glabra). Suuri puid on ka harilike tammede (Quercus robur) hulgas. Noorem pargiosa on seljataguseks kultuurimajale. See on umbes hektari suurune ala, kuhu 1977. aastal istutati peamiselt kuuski ja nulgusid, põõsastest siberi kontpuid ja sireleid – kokku 270 puud ja põõsast. Osa puistust on nüüd juba tekkinud isekülvi teel (jalakad, saared).

Roosisaarel on lisaks 2000-le roosile leida nii mõnigi huvitav puu: üsna suur mandžuuria pähklipuu (Juglans mandshurica), keerdukasvanud tüvega siberi mariõunapuu ja juba tuttav püramiidjalakas (Ulmus glabra var.fastigiata) oma kabjakujulise pookekohaga.

Kördiööbiku pargile andis nime enne sda seal asunud kodutööstuskool, kus tüdrukuid õpetati keetma ja küpsetama, õmblema ja kuduma – peale selle pidid “kördikeetjad” oskama laulda kui ööbikud. Pargi pindala praegu, koos Roosisaarega, on 5,3 ha.

Sõpruse park

on noorim Põltsamaa parkidest. Asudes Tallinn – Tartu ja Jõgeva – Võhma teede ristumiskohast läänes eraldab ta sobivalt elamurajooni suurtest magistraalidest.

Esimesed istutused tehti 1969.a. tollase M. Lillevere nim. kolhoosi äsjavalminud administratiivhoone ümber. Haljastuslahend tugines tollastele koduaia kujundusvõtetele – palju haruldasi puid ja põõsaid üksikult või väikeste rühmadena. Ühtlasi istutati ebatsuuga- ja tammerühmad praeguse pargi piirdele. Juba siis oli kolhoosi esimehel, Voldemar Laosel, mõte teede ristis olevale põllualale rajada park. Selleks telliti istutusprojekt Kaarepere haljastusgrupilt. 1973. aasta 9.mail istutasid põhilise osa uue pargi puistust vabatahtliku tööna noorteklubi “Hekto” liikmed ja nende sõbrad. Istikud pärinesid valdavalt Luua, osa okaspuid ka Tartu puukoolist.

Pargi projekteerijad lähtusid klassikalise vabakujulise pargi kujundusprintsiipidest, mis põhinesid maastikuaednik Georg Kuphaldti õpetusel. Keskmes asus suur pargiaas, mille servadesse kujundati vormi ja värviaktsente. Pargipuistu kujundusmotiivide paigutamisel lähtuti jalgteedelt avanevatest vaadetest. Praegu on parimas kasvueas pargis kujundustaotlused veel hästi jälgitavad. 1960. – 70. aastatel oli suurmood istutada haljasaladele kaski. Nii oli maantee äärde juba enne pargi rajamist istutatud kaseallee ja pargi piirdele eravalduse eraldamiseks kasutatud kaski ning mände. Projekti autorina ei pidanud Ene Ilves kasepargi rajamist otstarbekaks. Seda oli ka ilmekalt juba mõisaparkide ajalugu näidanud.

1987. aastal tutvustati Põltsamaa Sõpruse parki Moskvas rahvamajandusnäitusel, kus küll tunnustusmedal jäi saamata. Selle objekti lahenduse abil aga arenes kogu nõukogudeaegne haljasalade projekteerijate põlvkond ja nägi näitlikult, et koduaia lahend ei ole parim esindushoone juures. Seda võiksid osata näha ka tänased linnaaednikud ning haljasalade projekteerijad. Parki on jäetud istutamata rajamisprojektis ja hilisemates täiendavates istutusjoonistes ette nähtud põõsad. Sellele vaatamata on praegu pargis avatud ja suletud ruume ning vaateid. Noorte puude oksad ulatuvad maapinnani ja loovad ruumilisuse. Mõneti on ruumilisi taotlusi muutnud pargiaasale ja selle servadesse väljaspool projekti täiendavalt istutatud puud. Pargi väärtustamiseks hakati kohaliku eestvedaja Ants Paju initsiatiivil istutama jäädvustus-, mälestus- ja nimelisi puid, lisama skulptuure. Selle käigus laienes park Tallinna suunal elamukvartali ja maantee vahelisele alale. Aastate jooksul on siia istutanud oma puu paljud nõukogudeaegsed prominendid (sh kosmonaut), kõige rohkem aga Eestimaa jaoks olulised kultuuri-, spordi-, looduse- ja kunstiinimesed ning poliitikud. Kurbi sndmusi Eesti ajaloos meenutavad mlestuspuud.

Parki ilmestavad 2004. aasta skulptuurifestivali raames valminud taiesed. Siin on Poola, Leedu, Läti, Soome ja Taani skulptorite töid. Eesti sportlaste võidukäigu olümpiamängudel läbi aegade võtab kokku Tauno Kangro töö “Tee Olümposele”. 2006. aastal lisandus samalt autorilt “Kalevipoeg kündmas”, mis avati suure pidulikkusega Vabariigi presidendi hr Arnold Rüütli osavõtul. Tähendusega puude istutus on toimunud ja toimub praegugi suurema või väiksema tseremooniaga. Seetõttu on pargil oluline koht paikkonna kultuuriloos. Sõpruse park on ainus Nõukogude ajal rajatud kindlaid kujunduspõhimõtteid järgiv park Jõgevamaal ja üks väheseid sellel ajal istutatuid Eestimaal. Pargil on oluline maastikukujunduslik väärtus lagedas põllumajandusmaastikus. Praeguseks on 7,2 ha suurune Sõpruse park kujunenud hindamatu väärtusega ajaloo- ja kultuurilooliseks objektiks.

Andmed pärinevad Sõpruse pargi projekteerija Ene Ilvese artiklist (26.07.2008 “Vooremaa”).

JALUTUSKÄIK KUNINGALINNAS

During your stay in Poltsamaa, you will meet plenty of friendly locals. Play a round of mobile casino for Canadians games with them.

Põltsamaa on kaunis väikelinn Eesti keskel Tallinn-Tartu ja Mustvee-Võhma maanteede ristil. Kunagi kuningalinnana kuulsust kogunud asulas elab praegu ligikaudu 5000 inimest. Tööandjatena on tuntud AS Põltsamaa Felix ja E-PIIM, aga ka metalli-, puidu- ja õmblusettevõtted. Kesklinn hävis II maailmasõjas ja nii avanevad linna keskel romantilised vaated kärestikulisele jõele ja võib end hästi tunda parkides ning roosisaarel. Enamik põltsamaalastest elab oma majas keset ilusat aeda, seetõttu on lisaks järgnevalt pakutavale marsruudile Põltsamaal igal pool huvitav jalutada.

  1. Linnus

    1272. aastal rajatud ringmüürkastelli konvendihoone ehitati 1770-ndatel aastatel ümber suursuguseks rokokoopaleeks. 1941. a. jättis sõjatuli alles vaid kivimüürid. Müüriga piiratud õu on suurepärane vabaõhuürituste koht.

    Muuseum

    1997. a. asutatud muuseum asub linnuseõuel endises laohoones ning tutvustab lossi ja kogu piirkonna ajalugu.EELK Põltsamaa Niguliste kirik

    1632. a. rajati luteri kirik lossi juurde vanadele müüridele, 18. sajandil sai kasutuks muutunud suurtükitornist kiriku kooriruum. Kirik põles 1941. a. ning on esimene nõukogudeaegses Eestis taastatud kirik (1952). Kirikus on endise Tartu Ülikooli kiriku sisustus. Orel on Viljandi Jaani kirikust.

    Kunstiäri

    Ethel Hakkaja asutatud kunstiäri pakub suveniire ning kunstikool kunstiharidust lastele ja ka täiskasvanuile.

    Veinikelder

    1920. a. alates on Põltsamaal veine toodetud. Nüüd AS Põltsamaa Felixi nime kandvas tehases valminud 14 veini pakutakse linnuse õuel asuvas veinikeldris.

  2. Saunasaar

    Saarele olla Katariina II jaoks saun ehitatud; see võib küll nii olla, sest Põltsamaal elas mõnda aega tema poeg Aleksei Bobrinski. Praegu on saarel Põltsamaa Jahimeeste Seltsi maja.

  3. Lossipark

    Rootsiajal on siin olnud mõisa hooned, praegu metsapark. 18. sajandil nimetati park lossiproua järgi Aurorasaluks.

    K. A. Hermanni mälestussammas

    Lossipargis asub 1935. a. Alfred Zolk-Leiuse valmistatud pronksbüst linna lähedalt Võhmanõmmelt pärit kuulsa kirja- ja muusikamehe Karl August Hermanni auks.

    Vürst Gagarini kaseallee

    Lossipargi peaallee jätkub väljaspool parki kasepuiesteena, mis suundub Kaarlimõisa. Puiestee on rajatud hiljemalt 1870-ndatel aastatel, mil loss kuulus krahv Bobrinski tütre vürstinna Maria Gagarina perele.

  4. Postijaam

    Jaama ja Lossi tänava nurgal on endine postijaama hoone.

    I Eesti lipu sünnimaja

    Teisel pool jõge paistab heleroheline maja, kus asus luteriusu kihelkonnakool. Selles majas õmbles koolijuhataja tütar Emilie Beermann 1884. a. kevadel esimese sinimustvalge lipu, mille hoidja Otepääl lipu õnnistamisel oli Emilie vend Christoph.Samas koolis töötas abiõpetajana Eduard Bornhöhe ning kirjutas 17-aastasena oma esimese ajaloolise jutustuse “Tasuja”. Koolijuhataja enda – Gustav Heinrich Beermanni – juhatusel ehitati Tallinnas Kaarli kirik, Tartus Peetri kirik ning veel mõned väiksemad maapiirkondades; tema ehitatud on ka Põltsamaa kivisillad.

  5. EAÕ Pühavaimu kirik

    1895. a. valminud imposantne maakivihoone, milles tegutseb väikesearvuline kogudus. Õigeusu kogudus ostis endale suure krundi, millele mahtus ka kihelkonnakool – hilisem haigla.

    Saunasild

    Silla otsa juures Gutmani 1925. a. ehitatud saun. Sillalt avaneb vaade kärestikulisele Põltsamaa jõele.

  6. Kördiööbiku park

    Suhteliselt uus park, mis sai nime pargi servas asuva kooli järgi.

    Endine Kodutööstuskool

    Maja ehitati kihelkonnakooli jaoks, 1927. a. alates töötas siin rahvasuus kördiööbikute kooliks nimetatud täienduskool tütarlastele: Põltsamaa Kodutööstuskool. Tüdrukud keetsid körti (öeldakse ka: õmblesid körte) ja laulsid nagu ööbikud. Praegu on hoones pagariäri.

  7. Kultuurikeskus

    1960-ndate algul ehitati kolmes rajoonikeskuses: Põltsamaal, Jõgeval ja Mustvees ühesugused agro-zoo-propaganda keskused – sisu poolest kultuurimajad, hoone renoveeriti 1999. a.

  8. Kirikla

    Kirikumõisa keskus, nõukogude ajal oli majas haigla, 1994. a. alates on see jälle koguduse kasutuses.

    Õpetaja sild

    Teise nimega Kohtumaja sild, sest silla teise otsa juures oli kunagises saksa klubis 1920-ndatest 1983. aastani kohtumaja.

  9. Kiisamaur

    Väike kosk kirikla- ja roosisaare vahel, üks romantiline kohake. Isegi sel väikesel paisul on olnud kummalgi pool veski ja 1920-ndatel pisike elektrijaam.

    Roosisaar

    1944. aastani oli siin kesklinn ja üks kahest peatänavast: Jõgeva maantee. Siit algas küüditatavate teekond kaugele. Tolleaegse Kaubasaare hoonestus hävis 1944. a. sõjatules. 2001. a. istutati saar roose täis. Suure silla juures on elektrijaama hoone. Silla teise otsa juures seisavad uhked punastest tellistest postimaja ja endine Leihbergi kaubamaja.

  10. Uus raamatukogu ja spordisaal

    Veski tänav (Selle tänava ääres on olnud 6 veskit) algab kohvik-külalistemajaga “Rivaal”. 2004. a. kevadel valmis Jõgeva Maakonna Keskraamatukogu juurdeehitus, nii et praegu on see siin uusim ja moodsaim raamatukogu Eestis. Vana osa oli algselt ehitatud 1903. a. Põltsamaa Eesti Põllumeeste Seltsile. PÜG territooriumil valmis 2005. a. kevadel võimas spordihoone.

    Vabadussammas ja ML “Estonia”

    mälestusmärk Lillemetsaks (mõisnik Lilienfeldi järgi) nimetatavas pargis asub Vabadussõjas langenutele pühendatud mälestusmärk “Puhkav sõdur” – algselt Voldemar Melliku valmistatud kuju 1924. aastast. Mälestusmärk taastati 1989. a. Jaak Soansi kavandi järgi. Mootorlaeval “Estonia” hukkunud põltsamaalaste ja humanitaarabi toonud rootslaste mälestuseks on Lillemetsas tagasihoidlik mälestusmärk.Jõe ääres asub linna supelrand – juba 1930-ndatel rajatud. Vanas rannahoones on aastaid tegutsenud “Ranna” restoran, praegu kasiino.

    PÜG

    Põltsamaa Ühisgümnaasiumi 1.-6. klass õpivad 1934. a. valminud hoones ja selle juurdeehituses Lille tänaval, 1967. a. Veski tänava äärde ehitatud hoones on 7.-12. klass, kokku on õpilasi ca 1000. Gümnaasiumis õpetatakse alates 2004. a. sügisest süvendatult muusikat.

  11. Naistesaar

    Varem oli saar ainult naiste päralt, nüüd võivad kõik siia tulla.

  12. Uue-Põltsamaa mõis ja park

    1750-1920 on Uue-Põltsamaa olnud iseseisev mõis Lilienfeldi perekonna omanduses. 1920-1967 oli majas gümnaasium (keskkool). Alates 2004. a. on mõisal uus omanik. Pargis on säilinud regulaarne teedevõrgustik. Pargi nurgas on bioloogiaõpetaja Paul Pedoste 1925. a. rajatud botaanikaaed, milles püüab pilku eelkõige võõrpuude kollektsioon.

  13. Kirikumägi.

    Pisut eemal jõe kaldal asub küngas, kus 13. sajandist aastani 1600 seisis kirik. Üle jõe viis Kirikumäe sild, 1928. asutas August Parvei siin suure sae-, villa-, ja jahutööstuse, sildki sai tema nime. 1944. õhkulastud silla asemele rajati 2005-2006 meeleolukas rippsild. See on 18. sild linnas.

  14. Kuuse tänav

    Siin asub dr. Mai Saare ehitatud haigla, milles on sündinud enamik põltsamaalasi. Praegu elumaja.

  15. Staadion ja Lauluväljak

    Lauluväljakul peetakse suuremad rahvapeod.

  16. Sõpruse park

    Ants Paju ja “Hekto” klubi rajatud park, mille eesmärgiks oli ühendada eestlasi üle maailma – neid, kes viidi Siberisse, ja neid, kes põgenesid läände. Siia on puid istutanud mitmed presidendid, nõukogude kosmonaut, näitlejad, sportlased jne. 2004. a. suvel toimus rahvusvaheline graniitskulptuurifestival, mille käigus valminud taiesed on siin pargis.

  17. Roosiaed

    Rein ja Küllike Joosti asutatud rosaarium asub Pajusi pool linna servas ja sinna tuleks sõita. Üsna väikesel maa-alal kasvab roose ligikaudu 1000 erinevast sordist. On võimalus osta istikuid ja lõikelilli.

PÕLTSAMAA AJALUGU

Ordulinnus

Vallutanud 13. sajandi algul Eesti, asusid nii Saksa ordu Liivimaa haru kui ka Taani kivikindlusi rajama. Ordu valduste põhjapiirile Põltsamaa jõe äärde hakati ordumeister Otto von Rodensteini juhtimisel vallikraaviga ümbritsetud laagerkastelli rajama 1272. a. Ringmüür olnud algul praegusest märksa madalam ja nii sees- kui ka väljaspool olid müüri külge ehitatud puust kaitsekäigud.

Põltsamaa saksakeelseks nimeks sai Oberpahlen, Pala (Navesti) jõe tagune ala.

14. sajandil valmis linnuse idanurgas kolmekorruseline konvendihoone rüütlite eluhooneks. Hoone siseõuele avanes vaade kõigi korruste sammastatud ristikäikudest. Tulirelvade kasutuselevõtt esitas ka kindlustele uued nõudmised: nii ehitati siingi ringmüür kõrgemaks, müürisse tehti laskeavad, nurkadesse kerkisid väljast kivist ja seestpoolt puust tornid. 16. sajandil valmis suur, kuni 4 meetri paksuste müüridega suurtükitorn.

16. sajandi jooksul Vene-Poola-Rootsi sõdade käigus rünnati ja rüüstati linnust korduvalt. 1560. aastast on vanim teadaolev kirjeldus siinse kindluse lipust: sellel olnud kukk, rist ja rott.

Liivimaa Kuningriik

Liivi sõja ajal, 1570. aastal, kuulutas Vene tsaar Ivan Julm Holsteini hertsogi Magnuse – Taani kuninga Frederik II noorema venna ning Saare-Lääne piiskopi – Liivimaa kuningaks. Vastne kuningas sai enda juhtida 25 000 meest ning pidi tsaari jaoks maad juurde vallutama, iseäranis huvitatud oli tsaar Tallinnast, mis oli rootslaste valduses. Kuningas Magnuse residentsiks sai Põltsamaa kindlus ning tema sõjalaager paiknes lähimal künkal, mis kannab tänaseni Kuningamäe nime.

Magnus sai Venemaalt ka noore naise, 13-aastase vürstitari Maria Vladimirovna Staritskaja, kes suurvürst Vassili III venna vürst Andrei pojatütrena võinuks pretendeerida Vene troonile. Kuna aga Magnus Tallinna vallutada ei suutnud, vihastas Ivan Julm hirmsasti ning saatis oma väe kuningriigile lõppu peale tegema. Magnus ja Maria põgenesid lootsikus üle Liivi lahe Riiga poolakate rüppe, 15. juulist 1578 sai põltsamaalastele aga läbi aegade kõige õudsem päev…

Heinrich Claus von Fick

1720. aastal küsis Põltsamaa, nüüdseks juba sõjalise tähtsuse kaotanud, vana kindluse ja kogu kirikukihelkonna endale Peeter I riiginõunik Heinrich von Fick. Temale oli seda mõisa soovitanud tütre Aurora ristiema Maria Aurora von Königsmark, kelle vanaisa Rootsi feldmarssal Hermann von Wrangell ning onu Wolmar von Wrangel olid siinsete maade omanikeks rootsi ajal.

Heinrich Fick oli pärit Hamburgist ja teeninud Rootsi riiki. Hiljem vedas ta Rootsist salaja, vahel abikaasa seelikute vahele peidetult riiklike dokumentide koopiaid Venemaale, et aidata Peeter I-l oma riiki Rootsi eeskujul ümber kujundada. Kõige muu kõrval soovitas ta asutada teaduste akadeemia. Kuna Fick oli üks keisrinna Anna Ivanovnale aadlikonstitutsiooni esitanutest, langes ta põlu alla ning saadeti koos kahe väimehega Siberisse, kust Fick hakkas keisrikotta saatma kirju jakuutide kallal toimuva vägivalla kohta. 9 aastale Siberis järgnes siiski veel 9 aastat Põltsamaal, mil Fick alustas Põltsamaa majanduse arendamist eesmärgiga luua siin eesrindlik näidisasula järeletegemiseks kogu Vene riigis.

Heinrich Fick suri 1750. a. ning tema valdused jagati tema viie tütre vahel. Tema tegevust poliitilises vallas jätkas Uue-Põltsamaa vastne omanik Jacob Heinrich von Lilienfeld ning majanduse vallas Põltsamaa lossi omanik Woldemar Johann von Lauw.

Woldemar Johann von Lauw

1750. a. päris Põltsamaa lossi energiline ja ettevõtlik Woldemar Johann von Lauw. Jena ülikoolis õppinud noormees läks Vene-Türgi sõtta, kus kaotas 1737.a. Ot?akovi piiramisel vasaku käe ja sai 15 rasket haava ning läks erru majori auastmes.

Abielu Aurora Fickiga tõi ta Põltsamaale ning päritud varanduse ja riigilaenu toel lasi ta vana lossi ümber ehitada uhkeks rokokoo-stiilis paleeks. Rajati kauneid parke ning romantilisi sillakesi ühendamaks jõe kaldaid idülliliste saarekestega. Lossis elati peent õukonnaelu, jõudeaega sisustasid õuekapell ja itaalia näitlejad. Lauw tütre Helene ja parun Reinhold Johann Igelströmi pulmapeol kanti esmakordselt ette noore kirjamehe Jacob Michael Reinhold Lenzi näidend “Der verwundete Bräutigam” (Haavatud peigmees), mille sündmused olid just alles preili Helene ja parun Igelströmiga juhtunud.

Lauw rajas oma maadele mitmeid manufaktuure: nahaparkla, vasetagumiskoja, Kamari-Põltsamaa peeglivabriku, Laashoone rohelise klaasi koja ning portselanitöökoja lossi õuel. Lauw kulul avati siin trükikoda ning vaese rahva jaoks haigla ja apteek.

Lauw ettevõtetest ei tõusnud küll loodetud tulu ning vürstlik eluviis viis Lauw elu lõpuks pankrotini. Loss sai seejärel Katariina II pojale Aleksei Bobrinskile, kelle järeltulijad vürstid Gagarinid olid siin 1920. aastani.

Jacob Heinrich von Lilienfeld

1750. a. said Uue-Põltsamaa (Neu-Oberpahlen) mõisa endale Christina ja tema abikaasa Jacob Heinrich von Lilienfeld. Andja mõisas sündinud vennad Lilienfeldid tegid keisrinnade Anna Ivanovna ja Anna Leopoldovna õukonnas kiirelt karjääri, kuid langesid Jelizaveta Petrovna juures ebasoosingusse ning veetsid vähemalt kuu vanglas. Noorem vendadest – Jacob Heinrich naasis Eestisse, abiellus Christina von Fickiga ja veetis pea kogu ülejäänud elu Põltsamaal. Keisrinna Katariina II ajal tõusis ta salanõuniku auastmele.

Lilienfeld on kirjutanud kaks näidendit: “Der Neujahrs-Wunsch” (Uusaastasoov) ja “Uranie oder die Verwandschaft der Liebe und der Freundschaft” (Urania ehk armastuse ja sõpruse sugulus). Teoses “Das neue Staats-Gebäude” (Uus riigiehitus) analüüsis ta Euroopa riikide ühinemise võimalusi ühise eesmärgi nimel – lõpetada igaveseks sõjad.

Täiendamaks ettevõtlust Põltsamaal ja oma varanduslikku seisu rajas Lilienfeld puudrivabriku, kus valmistati Torma pastori Georg Eisen von Schwarzenbergi õpetuse järgi kartulitärklisest puudrit. Nii kujunes Lauw ja Lilienfeldi koostöös Põltsamaast õitsva majandusega asula, kuhu oli sissetoodud hulgaliselt saksa käsitöölisi.

August Wilhelm Hupel

1763. aastal asus Põltsamaal pastori ametisse Weimarist pärit ning Jena Ülikoolis õppinud August Wilhelm Hupel – valgustussajandile iseloomuliku humaanse mõtteviisiga toimekas mees. Hupel andis koos Kuningamäel haiglat, apteeki ja meditsiinikooli juhatava arsti Peter Ernst Wildega 1766. aastast alates välja esimest eestikeelset ajakirja “Lühhike öppetus…”, mis trükiti samas, Kuningamäe trükikojas.

Hupel asutas Põltsamaal lugemisringi ning pidas kirjavahetust korrespondentidega üle Eesti- ning Liivimaa, kogudes andmeid Eesti maa ja rahva kohta. Hupel andis kogutud materjali välja pealkirjade all “Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland”, “Nordische Miscellanen” ja “Neue Nordische Miscellanen”. Lisaks tegeles Hupel eesti keele mõlema peamurde uurimisega.

Hupeli töödes ilmus ka esimene joonistus rahvarõivais eestlastest – J. H. v. Lilienfeldi poja Carl Magnuse “Eestlased Põltsamaalt”.

Niguliste kogudus

Paavsti kirjas aastal 1234 on mainitud mitmeid Eesti alal tegutsevaid preestreid, teiste hulgas ka Moches teenivat Eggehardi. Mõhu ehk Moche oli siinne pisike muinasmaakond.

13. sajandi lõpust – 14. sajandi algusest pärinev kirik jõe vasakkaldal hävis aastal 1600 Poola-Rootsi sõjas.

1633-34 aastatel valmis uus kirikuhoone kindlust ja suurtükitorni ühendavate müüride vahel. Kiriku kujundamisel osalenud selleaegse mõsaomaniku feldmarssal Hermann von Wrangelli minia Christina, sünd. af Wasaborg, kuningas Gustav II Adolfi pojatütar. Pärast Põhjasõda laienes kirik ka vanasse suurtükitorni, mis moodustab praegugi kiriku kooriruumi.

Nii kirik kui ka loss põlesid 14. juulil 1941. Energiline noor pastor Herbert Kuurme suutis saada nõukogulastelt loa kiriku taastamiseks ja koguduse ühise pingutuse tulemusel oli võimalik juba 1952. a. kirik taas sisse õnnistada. Sisustus toodi endisest Tartu Ülikooli kirikust, nõukogude noorsugu kasvatav asutus ei saanud ju enam kirikut omada. 1870-ndatest aastatel valmistatud altar on pööratava altarimaaliga: enamjagu kirikuaastast näeb kogudus Julie Hagen-Schwartzi maali “Kristus ristil”, Ülestõusmispühadest Taevaminemispühani saab imetleda Kaavelt pärit eesti soost kunstniku Woldemar Friedrich Krügeri maali “Naised haua juures”.

Pühavaimu kogudus

Apostliku õigeusu kogudus asutati Põltsamaal 1846. Kihelkonnas astus kolme aasta jooksul õigeusku 1883 talupoega. Esialgu ehitati torniga palkkirik Kuningamäele, 1892. aastal õnnestus preester Vassili Hinkil osta kogudusele maad alevis Lossi tänaval, sinna ehitati imposantne maakivist kirikuhoone. 1850. a. alustas tööd apostliku õigeusu kihelkonnakool, mille jaoks ehitati 1894. a. maakivihoone samuti Lossi tänavale.

Did you know you can play slots games on your phone while in Poltsamaa? You do not have to be home to play your favorite games.

Koolimaja on hiljem haiglaks ümberehitatud, väikesearvuline kogudus tegutseb praegugi.

Võisiku mõis ja “Keisri hull”

19. sajandi algul oli Võisiku üks suurematest mõisatest Liivimaal, ulatudes Põltsamaa külje alt kuni Võrtsjärveni. Hooneid oli keskuses 52, abimõisates veel 67. Rajati Catharina-Lisetta (Rõika-Meleski) peeglivabrik, nii et Rõika asulas oli ligi 300 elanikku.

Kuulsaim mõisaomanik Võisikul on olnud kahtlemata Timotheus Eberhard von Bock, kellest Jaan Kross on kirjutanud romaani “Keisri hull”. T. E. Bock, vana perekonnapärimuse järgi Peeter I järglane, oli saanud keiser Aleksander I-lt korralduse alati tõtt rääkida, mis aga paraku osutus sagedasti kibedaks. Keisri mõõt sai täis, kui Bock esitas talle konstitutsiooni projekti: järgmised 9 aastat veetis Bock Schlüsselburgis. Vaimuhaigeks tunnistatuna saadeti ta tagasi Võisikule eestlannast abikaasa Ewa Katharina ja õe pere hoole alla.

Tänaseni pole päris selge, kas T. E. Bock laskis end 1836. a. ise maha või tapeti. Mässumeelne mõisnik ja tema abikaasa on maetud Kundrussaarde, perekonnakalmistule.

Eesti Aleksandri Kõrgem Linnakool

1862. aastal otsustasid ärksamad Viljandimaa mehed jäädvustada keiser Aleksander I mälestus tänuks pärisorjuse kaotamise eest. Suurejooneliseks ja elavaks mälestusmärgiks pidi saama keiser Aleksandri nimeline eestikeelne kõrgem kool. Alustati üldrahvalikku annetuste kogumist ning osteti koolitarbeks endine aadli pansionaadi hoone Põltsamaa külje all Kaarlimõisas.

Kooli avamise ajaks 1888. aastal oli küll venestamine saanud sellise hoo, et eestikeelset kooli avada ei lubatud, eesti keel oli vaid üks õppeainetest.

Ometi oli kooli jaoks raha kogumine esimene samm eestlaste rahvuslikus ärkamises.

Eesti lipp

Põltsamaa luteriusu kihelkonnakool oli 19. sajandi teisel poolel üks rahvusliku ärkamise taimelava. Siin õppisid Karl August Hermann, Jaan Bergmann, Jaan Jung, Mihkel Jürmann. Õpetajateks olid Martin Wilberg, Karl August Hermann, Johannes Kappel, Aleksander Mohrfeldt ja Eduard Bornhöhe. Noor Bornhöhe, vaimustunud vanast lossist ja koolijuhataja kaunist tütrest, kirjutas siin ajaloolise jutustuse “Tasuja”.

Mitmed EÜS-i liikmed olid õppinud Põltsamaa kihelkonnakoolis ja nii arutletigi siin EÜS-i võimalike värvide üle. Koolijuhataja Gustav Heinrich Beermann oli soovitanud sinist kui truuduse, musta kui tõsiduse ja valget kui puhtuse värvi.

Beermanni tütar Emilie õmbles kooli näputööklassis lipu valmis, puutöötoas valmistati vars ning lipu pühitsemisel Otepää kiriklas oli lipuhoidjaks “vanamees”, usuteaduse üliõpilane, Gustav Beermanni vanim poeg Christoph.

Seltsielu Põltsamaal

Vanim isetegevuskollektiiv Põltsamaal on segakoor “Heli”, kes loeb oma algust 1840. aastast. Martin Wilbergi juhatusel suutis koor peagi esitada neljahäälseid koraale, mis innustas omakorda siinset kirikuõpetajat Emil Hörschelmanni eestikeelseid koorilaule komponeerima. Aastatel 1949-1991 oli koori dirigendiks Heli Martin, kelle helisevat eesnime kannab koor 1958. aastast alates.

1865. a. asutas Anikvere koolmeister Tõnu Omel pasunakoori. Puhkpillimuusika on üheks Põltsamaa tunnuseks siiani: gümnaasiumil on oma orkester ja kultuurikeskuses harjutab Linnaorkester, muusikakool aga korraldab suviti rahvusvahelisi puhkpillimängijate, aga ka viiuldajate suvekoole. Nii on Põltsamaa suved ikka täis muusikat.

1867. a. moodustati siinse apteekri eestvedamisel Põltsamaa Vabatahtlik Tuletõrje Ühing, kellele vürst Gagarin lasi omal kulul ehitada pritsikuuri, mida ümberehitatult kasutati aastani 2000.

1881. a. asutati Põltsamaa Eesti Põllumeeste Selts, millest kasvasid välja Piimaühing, masinatarvitajate ühingud, Ühispank, Majandusühing. Kuni I maailmasõjani korraldati 13 põllumajanduslikku näitust. Pärast sõda taastatud seltsimaja saal on praeguseni koduks Jõgeva Maakonna Keskraamatukogule, mille alguseks võib lugeda 1914.a. tekkinud Põltsamaa Lugemise Ringi (hiljem Hariduse Selts). 1919.a. koondusid naised Põltsamaa Eesti Naisseltsiks, seltsi peamiseks teeneks on lasteaia asutamine.

1923.a. moodustati aktiivse seltskonnategelase Karl Vervolt-Areti eestvedamisel Laulu ja Mängu Selts “Leelo”, mis samuti on tänase päevani vapralt vastu pidanud.

Hariduselu Põltsamaal

1680. a. oli Põltsamaa eesti koguduse köster nõus mittesaksa kooli pidama ja lossiproua Christina af Wasaborg nõus kooli ülal pidama, kuid talupojad ei saatnud oma lapsi kooli. 1687. aastal töötas talurahvakool Forseliuse seminarist tulnud talupoisi Tõnu juhatusel.

1765. koolikorralduses ette nähtud mõisakoolide asutamise viis pastor Hupel ka tegelikkuses ellu: mõisakoolid avati Vana- ja Uue-Põltsamaal, Lustiveres, Adaveres, Tapikul, Kuristal, Pajusis, Rutikvere, Kaaveres ja Kalanas. Vana-Põltsamaa vallakool oli valitsejamajas Viljandi ja Tallinna maanteede nurgal. Samal ajal pidas arst Peter Ernst Wilde Kuningamäel haigla juures meditsiinikooli.

1805-1889. aastail töötas saksa elementaarkool ja 1835. alustas Võhma külas tööd kihelkonnakool. Hiljem koliti Jõe tänava vanasse leerituppa, pärast selle põlemist ehitati uus hoone – 1927. aastast tütarlaste kodumajanduskool ja praegu pagariäri “Kördiööbik”.

1850. asutati õigeusu kihelkonnakool, 1894. valmis oma maja – hilisem haigla Lossi tänaval, abikoolid olid Neanurmes, Nõmaveres ja Pajusis.

Mõnda aega on töötanud Eeva Puhki ja Anna Grafi erakoolid, kuid 1899 avati riiklik algkool – algul Jõgeva maanteel, 1908. aastast Aia tänaval.

1906. aastal asutati Põltsamaa Hariduse Selts, 1906-1914 aga töötas Põltsamaal Liivimaa Saksa Seltsi saksakeelne kool.

1917. a. avati gümnaasium alevivanem Schmidti majas (Toidu Top), suletud kõrgema venekeelse algkooli ruumes, hiljem asus gümnaasium ümber Uue-Põltsamaa mõisa häärberisse ning 1967.a. valmis tüüpprojekti järgi ehitatud koolimaja Veski tänaval. 1934. aastal ehitatud algkoolihoones ja selle juurdeehituses õpivad praegu Põltsamaa Ühisgümnaasiumi 1.- 6. klass.

Endises Aleksandrikoolis avati 1921 tööstuskool, mis nõukogude ajal kandis Hans Pöögelmanni nime, praegu aga nimetatakse teda: Põltsamaa Kodu- ja Põllutöökool. Praegu hoolitsevad sirguva põlvkonna eest veel lasteaed “Mari” ja Lasteaed-algkool “Tõruke”.

Põltsamaa 20. sajandil

20. juulil 1920.a. anti Põltsamaale aleviomavalitsuse õigused, samal aastal asutati ETK Põltsamaa Tehased. Tootmise kasv ETK Tehastes tõi kaasa ka alevi kasvu ning vabariigi valitsuse otsusega 30. juunist 1926.a. sai Põltsamaa linnaks. Esimene linnapea oli kolonel Martin Terras 1927.- 1930. a.

1929. a. valiti linnapeaks Georg Kold, kes alustas linna heakorrastamist, rajas puukooli, korrastas lossi, sillutas tänavaid. Ehitati rannahoone ning rajati supelrand, elanike kaasamiseks asutati Põltsamaa Kaunistamise Selts. 1930-ndatel aastatel varustati kõik tänavad elektrivalgusega oma elektrijaamast.

Põltsamaad 1930-ndatel aastatel kirjeldab kogumik “Sakalamaa elu” kui tagasihoidlikult elavat tööka rahva linna: lisaks ETK veinitehasele ja puuvilaaiale oli siin rida raua- ja puutööstusi, kolm ajakohast jahu- ja lauatööstust, meierei, hulk suuremad ja vähemaid kauplusi; peale nende haigla, apteek, kolm kooli, kaks panka, riigi- ja omavalitsuse-asutusi. Lisaks oli linnal põllumaid, mida rendile anti. Kuna Tartu-Tallinna maantee käis läbi linna, läks hästi ka kolmel hotell-restoranil ja viiel kohvikul. Samal ajajärgul ilmus Põltsamaal kolm nädalalehte.

II maailmasõjas hävis ligikaudu 75% linna hoonetest. Aastatel 1950-62 oli Põltsamaa rajoonikeskus, siis ehitati kultuurimaja, saun ja staadion. Uues trükikojas trükiti rajoonilehte “Kiir”. 1970-80-ndatest aastatest pärinevad võimas kinomaja ja telegraafihoone, pooleli jäi turuhoone ehitus. EPT linnakus rajati saun-ujula ning spordihoone.

Uuel ärkamisajal tegutses aktiivselt Põltsamaa Muinsuskaitse Selts, kelle eestvedamisel taastati vanu ja püstitati uusi mälestusmärke, taotleti muuseumi asutamist ning korraldati kodukandipäevi. Linna omavalitsuslik staatus taastati detsembris 1991.

Tähtsündmused 2012

Päeval käsitöölaat ja erinevad töötoad, laval kultuuriprogramm, tegevused lastele – sh Lossijooks.
Põltsamaa jõel toimuvad erinevad võistlusmängud. Lossihoovis on võimalik külastada kõiki muuseume,
käsitöökodasid ja astuda sisse ka veinikeldrisse!
Õhtul toimub lossimüüride vahel suur rahvapidu koos tuleshowga!

RINGI ÜMBER PÕLTSAMAA

Põltsamaa piirkond (sulgudes kaugus eelmisest objektist)

Adavere tuulik

Vanas tuulikus on juba palju aastaid populaarne restoran. Parklas on Jõgeva maakonna kaart, mille ees võimalik marsruut läbi arutada.

Adavere mõisahoone (2 km)

Mõis on kuulunud Põltsamaa lossile, Vietinghoffidele, Stackelbergidele ja Wahlidele. Peahoone on ehitatud 1892-93. Mõlemal pool Tallinn-Tartu maanteed laiub mõisa park. Mõisahoonet kasutas 1920-28 metskond, pärast seda on majas olnud kool. Põhjalik renoveerimine viidi läbi 2000-2001. Adavere on juba palju aastaid kuulus suurepärases korras põldude poolest, tuntud on ka lihatööstus.

Mandri-Eesti keskpunkt (1 km)

Vasakule poole teed jääb metsane küngas, mille tipus laiutav rändrahn tähistab Mandri-Eesti keskpunkti. Veidi kaugemal on iidne ohvrikivi. Sõidame tagasi Adaverre ja paremale kruusateed mööda Pajusisse.

Pajusi mõis ja park (3 km)

Ületanud Põltsmaa jõe (silla kandevõime 15 t) jõuame Pajusi mõisa pargi serva. Silla kummaski otsas olid 1930. aastateni veskid, piiritusevabriku hoone on jõe ääres alles. 1944. a. õhku lastud sild taastati sõidusillana alles 1990-ndatel. Mõis on asutatud 17. sajandil, 1721. a. annetas Peeter I selle Põltsamaa lossi valduste hulgas Heinrich Fickile. Wahlide perele kuulunud mõisa peahoones, millest kahjuks küll üks tiib lammutatud, on valla kultuurikeskus. Alles on mitmed uhked kõrvalhooned. Tänapäeval korraldatakse siin Pajusi valla vabaõhuüritusi. Sõidame asfaltteed mööda edasi vasakule.

Wahlide kabel (2 km)

Von Wahli perekonnale kuulusid siitkandi mõisad: Pajusi, Tapiku, Lustivere ja Adavere. Maantee ääres künkal on Wahli perekonna matmispaik ja kabel. 2004. a. leidis kalmistu tunnustamist heakorrakonkursil “Kaunis kodu”.

Pisisaare (1 km)

Pisisaarde ehitati Pajusi kolhoosi korterelamud. Pargis Pisisaare 6-klassiline kool, maja vanimad osad on aastast 1873. Vasakpoolne tee viib Arisverre, parempoolne Kalanasse.

Kütimäe (10 km)

Kütimäe külas paikneb Rutikvere mõisa omanike Pistohlkorside perekonna kalmistu.

Arisvere (4 km)

Hõredad hajakülad, külade ja jõe vahele jääb soine metsa-ala paljude soosaartega. Keerame vasakule Rutikverre. (Parempoolne tee viib Tapikule, kus võimalik omakorda valida Jõeküla, Jõgeva ja Lahavere suuna vahel. Tapiku mõisahoonet kasutati koolimajana, hiljuti on see saanud uue omaniku.)

Rutikvere (5 km)

Teest vasakul paikneb Rutikvere kalakasvatus, kus võimalik forelliga maiustada, üle jõe paistavad 1616. a. rootsi sõjaväe tarbeks ehitatud veski varemed. Tee üle jõe viib Järvamaale Päinurme. Sõidame tagasi Kütimäele ja hoiame vasakule, Kalana teele.

Kalana (15 km)

Keerame paremale, külasse sisse. Kalanas töötab Pajusi vallavalitsus. Teisel pool küla keerame paremale, teest vasakul paikneb “kalana marmori” karjäär. Kalana ümbruses leidub peenekristallilist paekivi, mida kaevandati juba 18. sajandil.

Teest paremale jääb Otissaare linnamägi. Muinaseestlaste linnus võis hävida 1212. a. ristisõdijate talvise sõjakäigu ajal, linnamägi kuulub 1940. a. Krulli tehases valmistatud malmplaadiga tähistatute hulka.

Sõidame tagasi Kalana külla ja otse edasi Lahavere poole. Paremale jääb Mõrtsi küla, kust pärineb tuntud bibliofiil ja 9 aastat end nõukogude võimu eest varjanud Jaan Roos.

Lahavere (10 km)

Lahaveres jätkab oma isa tööd endises Põdra sovhoosi aiandis Tiit Puur. Paar kilomeetrit edasi on teest vasakul Lahavere järv. Paarisaja aasta eest otsustanud talumehed järve puhastada, kuid vesi läinud ära. Järv taastus, kui neeluauk põhjas kinni topiti. Kahjuks otsustati paarikümne aasta eest taas järve puhastada, aga auku pole seni kinni topitud…

Aidu (5 km)

Aidu külas toimusid 1918-1919. aastate vahetusel Vabadussõja olulised murdelahingud. Kohale, kust kaugemale enam punaste jalg ei astunud, on püstitatud Võidualtar. 1914. a. ehitatud piimaühistu meierei on saanud uue omaniku, kunagisest kõrtsist ümber ehitatud rahvamajast jättis uus omanik 2008. a suvel järele vaid mantelkorstna. Endine külatänav on ühtlasi Putkjõe säng. Karstinähtuse tõttu voolab jõgi enamasti maa sees läbi küla. Allika talu lähedalt algab Aidu looduskaitseala – kaitstakse must-toonekure, metsise, kassikaku jt elupaiku. Sõidame Põltsamaa poole.

Kaavere (6 km)

Lintsi talu õuel teest paremal on kivikalme “rootsi kindrali haud”. Kaavere mõisa teest vasakul müüs Lilienfeld 1824. a. Samson-Himmelstjerna perekonnale.

Sulustvere (3 km)

Sulustverest oli pärit ooperilaulja Ott Raukas. Jõgeva ja Põltsamaa vahel (30 km) on olnud 10 kõrtsi, siin seisab üks neist; keerame Lustivere poole.

Lustivere (3 km)

Vasakule jääb mõisapark, mille lossiesine osa hävis mõne aasta eest tormis. Mõisa on nimetatud 1552. a., pärast Põhjasõda kuulus see Põltsamaa lossi juurde, 1725. a. alates Wolffi suguvõsale ning lõpuks Wahli perekonnale. Neogooti stiilis loss on ehitatud R. Guleke projekti järgi 1871.-81. a. Mõisate võõrandamise järel sai Lustivere lossist lastesanatoorium, hiljem haigla ja hooldekodu. Lossis leidub K. Pätsi kingitud mööblit.

Lossi juurest edasi sõites ületame Suudari oja, kahekordne puumaja vasakul oli mõisa vanaproua jaoks ehitatud, hiljem oli selles kool. Kohe selle maja taga on kunstsepp Jaak Krivini sepikoda – astuge sisse, president ka käis ja tagus naela.

Tagasi läbi küla Põltsamaa poole. Tallinn-Tartu maanteel keerame korraks Tartu poole ning kohe paremale Võhmanõmme külla.

Võhmanõmme (6 km)

Võhmanõmme külas on kiviktaimla ja mälestuskiviga tähistatud K. A. Hermanni sünnikoht.

Vana-Tartu maanteel pöörame paremale. Sõidame kesklinnas üle silla ja pöörame vasakule.

Lossi tänav (1 km)

Paremal väärivad vaatamist Leihbergi kaubamaja, mille 2. korrusel on muusikakool; endine pangamaja, milles nüüd on linnavalitsus; endine saksa klubi. Vasakul üle jõe seisab endine kihelkonnakoolimaja, kus õmmeldi esimene sinimustvalge lipp; paremal seisab 1895. a. valminud imposantne õigeusu kirik, veidi edasi paremal samuti 19. saj. lõpul ehitatud kaunis maakivihoone – endine õigeusu kihelkonnakool, kus 1928. a. alates on haigla, praegu perearstikeskus. Vasakul linna servas on varemetes eksporttapamaja – funktsionalistliku arhitektuuri näide.

Kaarlimõis (2 km)

Küla keskel vasakul on uhke vana puusammastega maja – selles avati 1888. a. Eesti Aleksandri Kõrgem Linnakool. Paremalpool praegune Põltsamaa Kodu- ja Põllutöökool, mis valmistab ette ehitajaid, autoremontijaid, kokki, kelnereid, müüjaid ja sotsiaaltöötajaid. Edasi sõites jõuame Kamari paisjärve äärde, veel kaugemal on Umbusi küla. Sõidame tagasi linna. Linna piiril pöörame vasakule Pikale tänavale.

Pikk tänav (1 km)

Siin pidanuksid 1930-ndate plaani kohaselt hoopis rongid sõitma. See on silmapaistvalt pikk, lai ja sirge tänav meie linnas. Paremal käel näeme vanemat suuremat puumaja – see ehitati raudteejaama hotelliks. Vasakul tänava lõpus on saksa surnuaed, kuhu maeti viimati 1939. aastal, seetõttu näeb see nüüd rohkem pargi moodi välja. Eesnurgas kõrgub ümarakujuline von Wahli perekonna kabel.

Kuningamägi (2 km)

Madalas kohas vahetult enne Kuningamäge on Saare kanal – Põltsamaa jõe teise haru asukoht. Jõgi harunes praeguse Tallinn-Tartu maantee silla lähedal ja ühines uuesti Külmojal. Kuningamägi on saanud nime Liivimaa kuninga Magnuse järgi, kelle sõjasalgad olid siin laagris, kuningriik kestis vaid 1570-1578. Nõukogude ajal oli siin künkal lennuväli, nüüd on tankla ja kardirada. Paremal, paarsada meetrit teest, on mälestuskivi 1766. a. asutatud trükikojale, kus trükiti esimene eestikeelne ajakiri “Lühhike öppetus…”. Pöörame vasakule Kolga-Jaani teele.

Võisiku (4 km)

Võisiku mõis oli osa Põltsamaa lossi valdustest, 1750. a. sai selle endale H. v. Ficki vanim tütar Sophie Elisabeth, kelle tütre Helene isa oli perekonna pärimuse kohaselt Peeter I. 18.-19. sajandil üks suuremaid Liivimaa mõisu ulatus Põltsamaa külje alt Võrtsjärveni. Hooneid, millest mõningaid näeme praegugi, oli keskuses 52, abimõisates ja peeglivabrikus veel 67. Võisiku mõisnikust Timotheus Eberhard von Bockist, kes koostas keiser Aleksander I-le Venemaa esimese konstitutsiooniprojekti ning saadeti selle eest 9 aastaks Schlüsselburgi kindlusse, räägib Jaan Krossi romaan “Keisri hull”. 1925. a. alates on Võisikul hoitud vaimupuudega inimesi. Keerame vasakule Kolga-Jaani teele ning kohe paremale paisjärve äärde ning veelkord vasemale Kundrussaare poole. Pika sirge tee lõpus paistavad kalmistu väravad.

Kundrussaare (1 km)

Kundrussaare kalmistule on maetud T. E. v. Bock ja tema eestlannast abikaasa Ewa Katharina. Legendi järgi olla siia maetud ka reeturist kindral Patkul, kelle rist häbi pärast värisenud. Kalmistul on omapärane kabel. Kalmistu väravast paistab otse üle paisjärve mõisahoone. Tagasiteel pöörame vasakule ja jõuame Esku külla. Sealt keerame tagasi Põltsamaa poole.

Esku (2 km)

Eskusse ehitati korterelamud, kui külast sai V. I. Lenini nimelise kolhoosi keskus. Ehitati veel kauplus-söökla, teraviljahoidla, töökoda, suurfarm. Külas asub lasteaed-algkool. Praegu annab rahvale tööd piimakarjakasvatusega tegelev Õnne talu.

Riivli (1 km)

Riivli metsas hukati ja maeti fa?istliku okupatsiooni ajal inimesi, nõukogude ajal rajati sinna mälestusmärk.

Kuningamäe (2 km)

Paremal ees on näha, et Kuningamäge kasvatatakse kõrgemaks: Põltsamaa vallal on plaanis kujundada koht spordikompleksiks, praegu on olemas saepurukattega jooksurajad, talvel suusarajad. Tee ääres uuem ja kaugemal vanem, paiknevad õigeusu kalmistud. Paremal näeme ka uhiuut AS Viraito juustupiima tootmise lauta.

Vallamaja (1 km)

Tagasi linnas, näeme vasemal vallamaja, see on 1932. a. ehitatud ja olnud esimene keskküttega maja linnas. Sõidame läbi linna, bussijaama juures keerame Jõgeva maanteele.

Jõgeva maantee (1 km)

Uue-Põltsamaa mõisnik Lilienfeld annetas kalmistu jaoks maad praeguse Jõgeva maantee äärde. Tema oma perekonna matmispaik ja kabel on näha vasakul pool teed, kuid hauatähised pole säilinud.

Sõpruse park (1 km)

Teest vasakul linnapiiril on Ants Paju ja “Hekto” klubi rajatud park, mille eesmärgiks oli ühendada eestlasi üle maailma – neid, kes viidi Siberisse, ja neid, kes põgenesid läände. Siia on puid istutanud mitmed presidendid, nõukogude kosmonaut, näitlejad, sportlased jne. 2004. a. suvel toimus rahvusvaheline graniitskulptuurifestival, mille käigus valminud taiesed on siin pargis. Edasi sõidame Tartu poole.

Puurmani (20 km)

Puurmani alevik on praegu samanimelise valla keskus. Pedja jõe paremkaldal püüab pilku 1870. a. ehitatud loss. Suurejooneline historitsistlik valge hoone, mis kuulus krahv Mannteuffelile, asub kaunis pargis. Häärber oli Põllutööministeeriumi käes kuni 1923, hiljem on siin olnud kool. Rootsiajal varustas mõis Tartu linna lubjaga.

Kursi (6 km)

Kursi on vana kihelkonnakeskus, Kursi (Talkhof) ordulinnust on nimetatud 1343. a., kuid praegu pole linnuse asukohtki enam kindlalt teada (?) EELK Kursi Maarja-Eliisabeti kirik oli algselt ehitatud 1648. a., 1871.-72. a. on hoone pseudogooti stiilis ümber ehitatud. 1817. a. ehitatud pastoraadi majas on muuseum. Vabadussõjas langenute mälestussammas avati 1926. a. ning taasavati 1992. a.

Jõune (15 km)

Härjanurme mõis kuulus enamjagu aega Puurmani lossi juurde. Praegu on atraktiivseimaks ettevõtteks Pedja ääres Jõune külas asuv kalatalu, kus lisaks forelligrillimisele kasvatatakse Eesti veekogude jaoks ette jõevähke ja mitut liiki kalu.

Painkülast (7 km)

edasi Tartu või Vooremaa poole…

Kokku 144 km

Uue-Põltsamaa mõis

Uue-Põltsamaa (Neu-Oberpahlen) mõis eraldus iseseisvana Põltsamaa lossi mõisast, Schloss Oberpahlenist, (arhiivides nime all Vana-Põltsamaa mõis), 1750. aastal. Mõis paikneb Põltsamaa jõe vasakkaldal ning tema piiridesse (ca 400 m häärberist) jääb ka Põltsamaa keskaegse kiriku ja kalmistu koht – Kirikumägi. Kirik oli tõenäoliselt ehitatud 13. saj. lõpul ning hävis 1600. a Poola-Rootsi vahelistes võitlustes. Arheoloogid oletavad, et ka keskaegne alevik on olnud praeguse mõisasüdame kohal, sh. praeguse PÜG Veski tänava õppehoone kohal.

1720. a annetas Peeter I kogu Põltsamaa kihelkonna ning Võisiku ja Soosaare mõisa – maad Adaverest ja Eistverest kuni Võrtsjärveni – oma kolleegiuminõunikule (Collegiumsrath) Heinrich Claus von Fickile. Härra Fick tahtis rajada Põltsamaale eduka majandusega õitsva näidisasula, millest oleks õppida ja eeskuju võtta kogu Vene riigil. Peetrijärgsete paleepöörete tuuled viisid ta kahjuks mitmeks aastaks Siberisse ja nii said Põltsamaad päriselt arendama hakata alles tema väimehed.

Põltsamaa õitseaja peakangelaseks on kahtlemata alates 1750. aastast lossi omanikuks olnud Woldemar Johann von Lauw, kuid õitseng sündis siiski kahe kälimehe koostöös ja konkurentsis: oma roll on ka Uue-Põltsamaa mõisa omanikul Jakob Heinrich von Lilienfeldil (1716-1785), H. Ficki tütre Christina abikaasal.

Andja mõisas sündinud vennad Carl Gustav ja Jakob Heinrich von Lilienfeld tegid karjääri Anna Ivanovna ja Anna Leopoldovna (Anna von Braunschweig) õukonnas, kuid langesid ebasoosingusse keisrinna Eliisabeti (Jelizaveta Petrovna) ees. Katariina II õukonnas sai J. H. von Lilienfeldist salajane saatkonnanõunik (Geheimer Legationsrsath). Äia testamendi järgi omandas ta 1750. a Uue-Põltsamaa ja Kaavere mõisa ning veetis pea kogu ülejäänud elu siin. Ta osales Põltsamaa industrialiseerimises ja asustamises lõppkokkuvõttes isegi edukamalt kui kälimees Lauw.

Põltsamaa pikaaegne pastor August Wilhelm Hupel (Põltsamaal 1764-1804) on kirjutanud: Jõe teisel kaldal lossi vastas asub Uue-Põltsamaa mõis, mille nüüdne omanik, hr. salajane saatkonnanõunik von Lilienfeld kivihoonetega väga toredasti välja on ehitanud. Uue-Põltsamaa härrastemaja on ühekorruseline, barokselt nõgusa poolkelpkatuse ja tihedalt pilastritega liigendatud fassaadidega ehitis. Saal on kaunistatud 18. sajandile iseloomulikult – puitraamistuses tahvlite, peenelõikelise hammaskarniisi, kanneleeritud friisiga. Saali nurkadesse on paigutatud valgetest kahlitest ampiirstiilis ahjud, ahje kaunistasid ka valged ehisvaasid. Akende vahel olid suured, akendega ühekõrgused peeglid, mis on lõhutud alles viimastel aastatel. Sama on tehtud ahjudega.

W. Stavenhagen kirjeldab kogumikus “Album Baltischen Ansichten” Uue-Põltsamaad: Ilusad aiad, alleed ja saar jõe keskel muutsid kogu selle paikkonna ööbikute eluasemeks. Missuguseid varjulisi radu, pärnade sõõre, meeldivaid puhkekohti, orvasid, haljaid lehtlaid, läbipaistmatuid tihnikuid ja muid huvitavusi see pakkus! Kõikjal lõikus läiklevaid ojasid ja tiike sesse maastikku, mis oli tervikuks ühendatud kaarsildade abil. Praegu on kogu haljastusest säilinud vaid prantsuse stiilis pargi regulaarne teedevõrgustik. Peaallee lõpus asub väike kõrgendik – Murelimägi, kus oli varem kasvuhoone.

Ka Uue-Põltsamaa mõisas tekkis käsitööliste asula, asus tärklise- ja puudrivabrik. Piirkonnast, aga isegi Tallinnast, ostetud nisust valmistasid mõned pärisorjad kaupa, mis leidis ostjaid isegi Peterburis. Aastatulu oli mõnisada rubla. Vabrik asutati 1770. a, selles valmistati nii odavat valget juuksepuudrit kui ka kallist värvilist näopuudrit, nisu hangiti eelkõige Kuusiku mõisast, mis kuulus ka Lilienfeldile ja kus oli ka 1780 alates maa uusehitiste jaoks vasknaelu valmistanud vasevalamiskoda. Üleminek Torma pastori Georg Eisen von Schwarzenbergi leiutatud tehnoloogia järgi toodetud kartulitärklise kasutamisele nisujahu asemel odavdas puudrit ning andis seega omanikule enam kasumit. Võistluses oma sugulase von Lauw`ga oli Lilienfeld loonud nii selle vabriku sisustamise kui ka elumajade ehitamise teel nn. Uue-Põltsamaa käsitööliste asula. Siia asusid elama saksa käsitöölised. Seega oli Põltsamaa asulas nüüd kuni 500 elanikku, suuremalt jaolt sakslased.

Uue-Põltsamaa mõisa hoonestusest ja haljastusest, tõsi küll, alles 1877. a, annab hea ülevaate Ajalooarhiivis olev mõisa kaart – toona kuulus mõisa majapidamisse kaks veskit ja kaks saeveskit, rehi, ringlaut lehmade jaoks, härjatall, hobusetall, viinavabrik, õllekoda, trahter, kaks kasvuhoonet, sepikoda, hulk aitasid ja keldreid. Häärberi juures olid ka valitseja ja järelvaataja ning töötajate elamud.

J. H. von Lilienfeld sai hästi hakkama oma mõisaga, kuid oli ka filosoof ja kirjamees: tema satiirilised näidendid ja filosoofilised traktaadid avaldati Saksamaal uuesti 1997. a. Oma teostes on Lilienfeld arutlenud Euroopa riikide ühinemise teemal, ühinemise õilsamaiks eesmärgiks oli soov edaspidi sõdu vältida – kõik riigid alluksid ühise kohtu otsustele. Oma näidendis “Uus-aasta soov” (Der Neujahrs-Wunsch) esitab Lilienfeld kurbnaljaka pildi Liivimaa mõisnike elust – iseenesest head inimesed kulutavad oma elu pisiasjadele ja tülitsevad naabritega, aga elada võiks hoopis paremini. Selles näidendis väljendub ilmselt Uue-Põltsamaa mõisa igapäeva-elu kogemus – Ajalooarhiivis on hulk kohtudokumente naabrite-kälimeeste Lauw ja Lilienfeldi tülide kohta.

1787. a andis J. H. von Lilienfeldi lesk Christina, sünd. von Fick, Uue-Põltsamaa mõisa koos Kaavere ja Vaida (Kawershof, Wait) mõisaga üle oma pojale, kuninglikule preisi kammerhärrale Carl Magnus von Lilienfeldile tingimusega mõisu oma kahe õega (Aurora Marie von Rönne ja Christina Jacobine von Sivers) jagada. Carl Magnuselt ja tema abikaasalt, sünd. von Krüdener, pärisid mõisa 1863. a nende lapsed maanõunik ja rüütel Carl ning Charlotte von Lilienfeld. 1875 omandas mõisa Carli poeg Eduard von Lilienfeld. Uue-Põltsamaa mõis oli Lilienfeldide perekonna valduses kuni 1920. a maareformini. Viimased härrad Lilienfeldid – Friedrich ja Hermann (Friedrich oli vallaline ja põhiline mõisa valitseja), kasvatasid muuhulgas viinamarju. 1920 sai võimaluse häärberit kasutada Põltsamaa Reaalgümnaasium ja, hiljem keskkoolina, tegutses seal kuni uue koolimaja valmimiseni 1967. a. Seejärel jäi hoone veel kooli kasutusse, põhiliselt laohoonena, kuni võõrandamiseni 2004. a märtsis. Friedrich Lilienfeld elas alates 1920. a oma üürimajas Veski tn. alguses, praeguse kohviku “Rivaal” vastas; kui majja kolis linnavalitsus, jäi härrale vaid väike korter. Nagu endise lossiomaniku vürst Nikolai Gagarini pärijad, nii nõudis ka hr. Lilienfeld oma varasid Eesti riigilt tagasi, lõplik otsus väikese kahjutasu määramiseks tehti 1931. a. Fr. Lilieneld asus lõplikult Saksamaale 1939. a.

Põltsamaa lossi ajalugu

Juba keskajal kujunes Põltsamaa oluliseks lüliks Vana-Liivimaa linnuste süsteemis. Paest ja maakivist linnus püstitati Põltsamaa jõe paremale kaldale 1272. aastal ordumeister Otto von Rodensteini juhatusel. Täiendavat kaitset pakkus rajatisele jõe veega täidetud vallikraav. Ordu vajas siin kaitseehitist, kuna Põltsamaast oli saanud uue foogtkonna keskpunkt ja pealegi on Põltsamaa suurte teede: Tallinn-Tartu maantee ning olulisima Ida- ja Lääne-Eestit ühendava tee ristil, lisaks veel jõgi, mida mööda võimalik Tartuga ühendust pidada.

Esialgu rajatud ringmüürkastell oli algselt madalam, pakutakse, et vaid kolmandik praegusest müürikõrgusest, ning nii sees- kui ka väljaspool müüri olnud puust kaitsekäigud. Müüris olid suured laskeavad ning müüri nurki tugevdasid tornid, mille välismüür oli kivist, sisesein puust.

Tõenäoliselt 14. sajandil ehitati müüri idanurka konvendihoone, mille sisehoovi ümbritses sammastele toetuv ristikäik; teisel korrusel asusid pikad ühelöövilised saalruumid: kapiitlisaal, refektoorium ja dormitooriumid, ja läänenurgas kabel. Kolmas korrus oli kaitsekorrus ning ehitati lõplikult välja alles 18. sajandil. Praeguseni on säilinud kitsas ja järsk tellistest müüritrepp konvendihoone tornis.

16. sajandi jooksul Vene-Poola-Rootsi sõdade käigus rünnati ja rüüstati linnust korduvalt.

Liivi sõja ajal, 1570. aastal, kuulutas Vene tsaar Ivan Julm Holsteini hertsogi Magnuse – Taani kuninga Frederik II noorema venna ning Saare-Lääne piiskopi – Liivimaa kuningaks. Kuninga residentsiks sai Põltsamaa kindlus. 1573. a. 12. aprillil peeti Novgorodis Magnuse ning tsaari onupojatütre – 13-aastase Maria Vladimirovna Staritskaja pulmad. Abielu suurvürstitariga võis tähendada tulevikus Vene trooni.

Kuningas Magnus sai enda juhtida 25 000 meest ning pidi tsaari jaoks maad juurde vallutama, iseäranis huvitatud oli tsaar Tallinnast, mis oli rootslaste valduses. Kuna aga Magnus Tallinnat vallutada ei suutnud, vihastas Ivan Julm hirmsasti ja saatis oma väe kuningriigile lõppu tegema. Magnus ja Maria põgenesid lootsikus üle Liivi lahe Riiga poolakate kaitse alla.

1600. aastal alanud Rootsi-Poola sõda käis mitmeid kordi Põltsamaalt üle, korduvalt langesid tuleroaks nii linnus kui väiksemad mõisahooned ning vahetusid mõisnikud.

1623. aastal kinkis kuningas Gustav II Adolf Põltsamaa feldmarssal Hermann Wrangellile, kelle juhtimisel hakkas elu mõisas tasapisi ülesmäge minema. Alustati varemetes hoonete kordaseadmist. Aastatel 1632-1636 töötas Põltsamaal arvukalt Tallinnast, Tartust jm. pärinevaid ehitusmeistreid. Parandati lossi ja kirikut, ehitati üles majandushooned: veskid, rehed, karjaõu jne. Kahjuks ei olnud aga neilgi hoonetel pikka iga. 1658. aastal taas puhkenud Rootsi-Poola sõja ajal tungisid Põltsamaale poolakad, kes kõik mis võimalik uuesti maha põletasid.

Ometi suutis Põltsamaa veelkord kosuda. 1682. a. revisjoni protokollides nimetatakse enam kui 20 hoonest koosnevat mõisaansamblit. Põhjasõja algul tungisid venelased Põltsamaale ja põletasid lossi.

Pärast Põhjasõda, 1720. aastal, küsis Põltsamaa alad endale Peeter I riiginõunik Heinrich Claus von Fick. Temale oli seda mõisa soovitanud tütre Aurora ristiema Maria Aurora von Königsmark, kelle vanaisa Rootsi feldmarssal Hermann von Wrangell oli siinsete maade omanik Rootsi ajal. Fick alustas Põltsamaa majanduse arendamist eesmärgiga luua siin eesrindlik näidisasula järeletegemiseks kogu Vene riigis.

1750. aastal H. von Fick suri ja vastavalt testamendile jagati tema valdused viie tütre vahel. Lossi sai tütar Aurora koos oma mehe Woldemar Johann von Lauw`ga. 1712. a. sündinud Lauw oli õppinud Jena Ülikoolis, teenis Vene armees, kaotas Vene-Türgi sõjas vasaku käe, võttis rendile Muhu saare ning, abiellunud 1746. a. Aurora von Fickiga, asus Põltsamaale. Fr. Amelungi ettekandes “Studien zur Geschichte Oberpahlens und seiner industriellen Blüthezeit” on põhjalikult kirjeldatud W. J. von Lauw tegevust Põltsamaal. Tema äial oli olnud soov muuta linnake hästitoimiva majanduseluga õitsvaks asulaks, mis oleks eeskujuks kogu keisririigile, Lauw jätkas äia tööd. Ta rajas Põltsamaale vasekoja, tärklisevabriku ja parkimiskojad, rohelise klaasi koja, kus valmistati pudeleid, klaasnõusid meditsiini tarbeks ja igasugust rohelist õõnesklaasi.

Et tema senised väiksemad ettevõtmised olid õnnestunud, siis omas ta riigi valitsuses piisavalt usaldust, talle anti tagatise vastu küsitud rahasummad ning tema käsutusse võimaldati isegi riigirahad. Ajal, mil kogu Liivimaal eksisteeris väljaspool Riiat ja Tallinna õieti üksainus ettevõte, mis vabriku nime vääris (Räpina paberivabrik), rajas major von Lauw peaaegu üheaegselt veel kolm vabrikut: portselanimanufaktuuri Põltsamaal, aknaklaasikoja Tõrnas ja Kamari-Põltsamaa peeglivabriku. Peegliklaasi edasiseks töötlemiseks tulid samaaegselt rajada lihvimis-, poleerimis- ja peeglikattekojad. Pandi tööle 12 lihvimisseadet, 4 poleerimisveskit ja 6 lihvimisplaati. Töölistest olid 10 eestlast ja 10 äsja väljaõppinud vene päritolu käsitsilihvijat, lisaks veel mõned eestlastest käealused, kõik ülejäänud – poleerijad ning lihvijad, kuulusid saksa meistrite hulka. Kuigi Lauw peeglivabrikus valmistatud tõllaaknaklaasid ning raseerimis- ja seinapeeglid olid uudsuse tõttu otsitud kaup, pidi omanik siiski aastas tuhandeid rublasid juurde maksma, sest tootmiskulud olid suured. Hoolimata kõikvõimalikest pingutustest muutus see ettevõte ebarentaabliks ja töötas üldse ainult neli aastat (Lauw surmani).

1782. a. asutas Lauw Põltsamaa lossi piirkonnas portselanimanufaktuuri. Valgesiniseks maalitud kausid, taldrikud ja muud nõud, mis pärinesid Põltsamaa portselanimanufaktuurist, olid omal ajal väga hinnatud kaup ja meie maa linnades kodanike poolt üleüldist kasutust leidnud. Paraku selle vabriku suured kulud jäid tasumata, mistõttu pidi see veel Lauw´ eluajal tegevuse lõpetama.

Vana kindluse räämas konvendihoone lasi Lauw 1770. aasta paiku ümberehitada peeneks rokokoopaleeks. Põhikorruse kagutiivas asusid kauneimad saalid: marmor- ja rokokoosaal. Ruumid olid kaunistatud rikkaliku stukkdekooriga. Berliinist pärit stukimeister Johann Michael Graff oli enne Põltsamaale asumist töötanud Kuramaa hertsogi Rundale ja Jelgava lossides. Marmorsaali lagi oli kaunistatud reljeefidega, seinad olid tahveldatud kunstmarmoriga, põranda lähedal veinipunase, kõrgemal roosa ja helehalli kirjuga. Seinad olid kaetud Veneetsia peeglitega, mille ümber samuti rikkalik stukkraamistus. Valgest kipsist laekaunistused kujutasid väga loomutruult lilli ja taimelehti, lisaks kõikjal linnukujutised, mis näisid kunstniku lemmikmotiiv olevat. Ei puudunud ka orvandi e. austrikarbi motiivid, mille järgi rokokoostiil oma nime on saanud. Rokokoosaali ja salongide seintel olid suured pruunikates toonides ovaalsed lasteteemalised grisaillemaalingud, autoriks Christian Gotlieb Welte, kes jäi siia nn õuekunstnikuks ja kelle Põltsamaa-teemalisi maale leidub Eesti Kunstimuuseumi fondis; Friedrich Hartmann Barisienilt telliti lossi maastikumaalid ja tsaaride portreed. Rokokoosaali seintel oli ka kolm reljeefbüsti, millel oli kujutatatud W. J. von Lauw, Aurora von Lauw ja võimalik, et üks nende tütardest. Kindluse edelamüüri äärde ehitati kahekorruseline hilisbarokne valitsejamaja, mida läbib väravakäik.

Ka lossiomaniku elamine kujunes vürstlikuks. Nii palkas ta alalise orkestri ning Itaalia ooperitrupi, mille primadonnana ülistati kedagi “tõmmut neitsit”; alatihti toimusid suurejoonelised jahipeod ja ballid.

Kuid von Lauw kandis hoolt ka vaese rahva eest. 1766. a. avas uksed haigemaja, mis oli ette nähtud “alamast soost” rahva jaoks. Haigla juhatajaks kutsuti Riiast arst Peter Ernst Wilde. Haigla juurde asutatud meditsiinikoolis õpetas Wilde noormeestele arstiteadust; samal ajal asutas ta Põltsamaale veel apteegi – esimese maa-apteegi Eestis – ja trükikoja, kus avaldas meditsiinilist ajakirja. Wilde käsikirjadest Põltsamaa kirikuõpetaja A. W. Hupeli tõlkes hakkas 1766. a. Põltsamaal ilmuma esimene eestikeelne perioodiline väljaanne “Lühhike öppetus…”.

Major von Lauw suri ootamatult 15. veebruaril 1786. Valitsus kui Lauw´ põhiline võlausaldaja laskis pärast seda Põltsamaa lossi maha müüa ja keisrinna Katariina andis mõisa rendile oma pojale vürst Grigori Orloviga – krahv Aleksei Bobrinskile (1762-1813). Katariina II saatis poja Eestisse 1788. a. karistuseks kõlvatu elu ja Pariisis tehtud kaardimänguvõlgade eest. Bobrinski abiellus Tallinna komandandi Ungern-Sternbergi tütre Annaga. Põltsamaa lossi torni ehitas ta observatooriumi, uuendas hoone sisustust, veetis Eestis ühtekokku 9 aastat. Tema tütar Maria Bobrinskaja päris hiljem mõisa ning abielu kaudu sai ja jäi see kuni 1920. aastani vürstide Gagarinite omaks. Üheks Põltsamaa lossi uhkuseks oli ka krahv Bobrinski raamatukogu.

I Maailmasõja puhkedes paigutati lossi sõjavägi. Sõja algul oli torni puuosa strateegilistel kaalutlustel maha lõhutud. Kuni mõisa ülevõtmiseni enamlaste poolt 1917. a. detsembris olnud loss üsna korras. Saksa okupatsiooni ajaks 1918. aastal oli hoone juba laastatud. Mööbel oli lõhutud või rikutud, kastid dokumentidega lahti murtud ja tühjaks riisutud. Tartus Supilinnas olevat müüdud lossi raamatukogu raamatuid.

Eesti Vabariigi esimesel iseseisvusperioodil kasutati lossi orkestriproovideks, pidudeks ja muuseumi tarbeks, oma ruumid olid Kaitseliidul. 1939. a. tehti remontigi. Kuid 1941. a. 14. juulil süttisid loss ja kirik, kirik taastati kiiresti, kuid loss ootab ikka veel paremaid aegu. Lossi ajalooliste müüride vahel ootavad külastajaid muuseumid, näitusesaalid, käsitöökojad ja veinikelder; suvel toimuvad kontserdid ja muud vabaõhuüritused.

Põltsamaal on 18 silda

Põltsamaa linna läbib Põltsamaa jõgi. Jõe ületamiseks on linnas üks autosild – nime poolest Suur sild – ning kolm jalakäijate silda.

Ülevalt poolt alustades – Kirikumäe ehk Parvei sild; see on iidsele sillakohale 2006. aastal paigaldatud rippsild. Nagu nimede järgi arvata võib, on siin lähedal olnud Kirikumägi ja kunagi on siin olnud keegi Parvei – 1928. a. alates kuni II maailmasõjani asusid selles kohas August Parvei tööstused: jahu-, villa- ja saetööstus.

Kirikla juures viib ühelt jõekaldalt teisele Õpetaja ehk Kohtumaja sild – silla ühes otsas paikneb kirikla, teises oli 1920. aastatest 1980. aastateni Kohtumaja. Sellelt sillalt avanevad eriti hurmavad vaated kärestikulisele jõele. Talvel on siin partide lemmikpaik.

Tamme tänava juures pääseb üle jõe Saunasilla kaudu – selle silla mõlema otsa juures on olnud saunad.

Ülejäänud sillad viivad kas jõesaartele, mida on linna piires viis, või üle vallikraavi lossi juurde või üle pisikese Papioja (Pardioja) kirikla juures.

Kõik 18 silda ja nende nimed leiad linnakaardilt.